Kroon

Kiera Cass

„Kroon“ on viies ja viimane raamat Kiera Cassi ülimenukast sarjast „Valik“, mida on avaldatud rohkem kui kahekümnes riigis üle maailma ning on New York Timesi bestseller. – Kui Eadlynist sai esimene Illéa printsess, kes otsustas korraldada Valiku, ei arvanud ta, et armub ühessegi oma kolmekümne viiest kosilasest. Võistluse esimesed paar nädalat luges ta päevi ajani, mil saab nad kõik koju saata. Ent kui palees toimuvad sündmused sunnivad Eadlynit veelgi enam rambivalgusesse astuma, mõistab ta, et üksi jäämine ei oleks talle siiski meeltmööda. Printsess ei ole endiselt kindel, kas suudab oma loole leida nii muinasjutulise lõpu kui ta vanemad kakskümmend aastat tagasi. Kuid mõnikord suudab süda meid üllatada… ning peagi peab Eadlyn tegema valiku, mis tundub võimatum ja olulisem, kui ta oli eales ette kujutanud.

Kiera Cass

Kroon

Guydenile ja Zuzule, parimatele väikestele tegelastele, kelle kunagi loonud olen.

1.В PEATГњKK

„Mul on kahju,” laususin end vältimatuks vastureaktsiooniks ette valmistades. Kui mu Valik algas, olingi seda just sel moel ette kujutanud – tosinad kosilased korraga lahkumas, paljudele neist ootamatu, et hetk rambivalguses nii kiiresti lõppes. Kuid pärast paari viimast nädalat, mil sain teada, kui lahked, kui arukad, kui helded nii paljud neist poistest olid, tundus massiline väljasaatmine peaaegu südantlõhestav.

Nemad olid minu vastu Гµiglased ja mina pidin nГјГјd nende vastu olema otsatult ebaГµiglane.

„See tuleb järsult, kuid arvestades ema ohtlikku olukorda palus isa mul rohkem ülesandeid enda kanda võtta. Suudan selle kõigega toime tulla vaid võistlust koomale tõmmates.”

„Kuidas kuningannal on?” küsis Ivan raskelt neelatades.

Ohkasin. „Ta näeb… ta näeb päris vilets välja.”

Isa ei tahtnud lasta mul ema külastada, kuid andis viimaks järele. Mõistsin ta vastuseisu kohe, kui nägin ema magamas, südamelööke reguleeriv seade ekraanil aega mõõtmas. Ema oli just südameoperatsioonilt tulnud.

Ühe arsti sõnul libises ema hetkeks neil käest, kuid nad suutsid ta tagasi elule tuua. Istusin siis voodi kõrval ja hoidsin tal kätt. See kõlab küll tobedalt, aga lasksin end toolil kössi lootuses, et see sunnib teda üles ärkama ja mulle märkust tegema. Ei sundinud.

„Aga ta on elus. Ja mu isa… tema on…”

Raoul asetas mulle käe lohutavalt õlale. „Pole midagi, Tema kõrgus. Me kõik mõistame.”

Lasin pilgul aeglaselt üle ruumi libiseda ja peatusin korraks ükshaaval kõikide kosilaste nägudel, kui need endale mällu talletasin.

„Et teaksite, kartsin teid kui tuld,” tunnistasin. Siit-sealt kostis paar muhelust. „Suur tänu teile, et selle võimaluse vastu võtsite ja minu vastu nii armulised olite.”

Sisse astuv valvur andis endast köhatusega märku. „Andestust, armuline leedi. Ülekande aeg on peaaegu käes. Meeskond tahtis… eem…” tegi ta õhus kohmaka žesti, „juukseid ja asju kontrollida.”

Noogutasin. „Tänan. Olen minuti pärast valmis.”

Kui mees lahkus, pöörasin tähelepanu taas poistele. „Loo-dan, et andestate mulle selle grupiviisilise hüvastijätu. Soovin teile kõigile tulevikuks edu.”

Lahkudes kostsid mu selja tagant kooris pomisetud hüvastijätud. Kui Meeste saali uksed sulgesin, hingasin sügavalt sisse ja valmistusin eesootavaks. Oled Eadlyn Schreave ja mitte keegi, tõesti mitte keegi ei ole sinust võimsam.

Palee oli kõhedakstegevalt vaikne, kui ema oma leedidega ringi ei tõtanud ja koridore ei täitnud Ahreni naer. Mitte miski ei pane inimese kohalolekut paremini märkama kui tema kadumine.

Hoidsin stuudio poole sammudes selja sirge.

„Teie kõrgus,” tervitas mind mitu inimest, kui uksest sisse astusin. Nad tegid kniksu, astusid mu tee pealt eest ja vältisid mulle silma vaatamist. Ma ei olnud kindel, kas kaastunde pärast või seetõttu, et nad juba teadsid.

„Oh,” tegin peeglisse pilku heites. „Läigin natuke. Kas võiksite…?”