Mehed minu sohval. TГµsilood seksist, armastusest ja psГјhhoteraapiast
Brandy Engler
David Rensin
„Mehed minu sohval“ on lugu ootamatutest ja põnevatest reisidest meeste erootilisse teadvusse. See, mida raamatu autor, psühhiaater Brandy Engler nende rännakute ajal oma klientide ihade ja soovide kohta teada sai, üllatas teda, kuid vähe sellest – see pani ka tõsiselt kahtluse alla ka tema arusaamad ja oletused meeste ning iseenda kohta.Kuigi kõik selles raamatus kirjeldatud mehed on erinevad, on neil üks ühine joon: nad ei ole perverdid ega hälvikud, nad on kutid meie igapäevaelust, nad elavad mistahes maanurgas ja on pärit mitmetest ühiskonnakihtidest – igaüks neist võiks vabalt olla iga naise kallim, abikaasa, vend või sõber. Need on mehed, keda me kõik tunneme, ja mehed, kellest naised rohkem teada tahavad.
David Rensin, Dr. Brandy Engler
Mehed minu sohval. TГµsilood seksist, armastusest ja psГјhhoteraapiast
Patsientide nimed ja isikuandmed on muudetud ning mitmel juhul on nende lood üheks liidetud, et kaitsta nende isikupuutumatust. Kõik dialoogid ja sündmused põhinevad päriselt toimunud vestlustel ja juhtumitel, kuigi mõned neist on kokku põimitud, et luua mitmest juhtumist üks. Olen muutnud ka oma sõprade ja kallimate nimesid
Sissejuhatav sessioon
„Mehed minu sohval” on lugu mu ootamatutest reisidest meeste erootilisse teadvusse. See, mida ma nende rännakute ajal seksi ja armastuse ristmikel viibides oma patsientide ihade ja soovide kohta teada sain, mitte üksnes ei üllatanud mind, vaid pani tõsiselt kahtluse alla ka mu arusaamad ja oletused meeste ning iseenda kohta.
Naine saab armastuse tõdesid uurida mitmel moel. Mõned naised lähevad meditatsioonikeskusse või võtavad ette soolomatka metsikusse loodusesse. Mõned ostavad virna eneseabiraamatuid, sukelduvad internetikohtingute maailma või hakkavad jooksumaratoniks treenima. Mõned lehvitavad mahajääjatele ja veedavad nädalavahetuse Las Vegases.
Minul tarvitses vaid oma kabinetti minna.
Mõni aasta tagasi asusin ma värskelt diplomeeritud kliinilise psühholoogina ellu viima oma unistust erapraksisest Manhattanil. Minu ees seisis vaid üks väike takistus: ma polnud veel endale nime teinud. Igaüks, kes selles valdkonnas tegutseb, võib kindlalt väita, et klientuuri hankimine võtab aega. Kolleegid soovitasid mul valida aeglasema, konventsionaalsema tee: ühineda olemasoleva rühmapraksisega, hakata kogukonna liikmeks ning seada sisse suhted kohalike praktiseerivate arstidega, ülikooli psühholoogiakateedri ja muude professionaalidega, kellelt võiksin soovitusi saada. Kaalusin nende nõuandeid ja sedalaadi töökohaga kaasnevaid rahalisi soodustusi, aga kuna ma olin tunnustatud spetsialisti käe all äsja lõpetanud seksiteraapia erikoolituse, pakatasin entusiasmist selles vallas kohe tegutsema hakata. Minu juhendaja Brooklyni haiglas, kus olin just residentuuri läbinud, manitses mind ettevaatlikkusele. „Seksiteraapia? Nalja teed!” ütles ta. „See on möödanik. Praegu võtavad kõik Viagrat. Keegi ei saa enam seksiteraapia kliente.”
Ta pakkus mulle kohta samas haiglas, kuid minul oli selge siht silme ees. Riputasin oma praksise sildi Times Square’i südames üles. Viagrast ma ei hoolinud. Minu väitekirja teema oli naiste madal seksuaaliha ja ma tahtsin oma töös keskenduda naiste seksuaalsusele.
Eeldasin, et klientuuri kogumine läheb aeglaselt. Olin oma uurimistöö ajal kogenud, et kuigi naised otsivad ärevuse, depressiooni, leina ja muu säärase korral innukamalt spetsialisti abi kui mehed, siis madala libiido puhul see nii ei ole, sest nad oletavad traagilisel kombel, et nende hääbuv kirg on normaalne. Seega olin ajakuluks valmis, seni kui ma sain vaid tegeleda valdkonnaga, mis mind huvitas. Ja kuna sedalaadi probleemid on nii valdavad, arvasin, et kui ma oma teenuseid piisavat aktiivselt reklaamin, ilmuvad need naised lõpuks välja.
Mul ei olnud Гµigus.
KГµned hakkasid tulema otsekohe.
Ja peaaegu kГµik olid meestelt.
Mehed? No seda ma kГјll ei oodanud! Kuid mГµne kuu jo