Mitte päris surnud
Peter James
Ööl, mil Brian Bishop oma abikaasa tappis, oli ta naisest kuuekümne miili kaugusel ja magas. Või vähemalt paistab nii komissar Roy Grace´ile, kes kutsutakse uurima võluva seltskonnadaami Katie Bishopi veidrat mõrva. Peagi hakkab Grace jõudma järeldusele, et Bishop on saanud hakkama võimatuna ning viibinud kahes kohas korraga. Kas keegi on varastanud ta identiteedi või on mees lihtsalt väga osav valetaja? Kui Grace sukeldub sügavale Bishopite elu pealtnäha respektaabli elu fassaadi taha, saab peagi selgeks, et selles pole kõik kaugeltki nii, nagu paistab. Kui ta aga sukeldub pisut liiga sügavale, satub ohtu ka tema enda maailma habras tasakaal.
Peter James
Mitte päris surnud
Bertiele, Sootyle ja Phoebele
Tänuavaldused
Minu Roy Grace’i romaanisarja keskmes on Sussexi politsei maailm ning ma võlgnen tänu paljudele ametnikele ja tehnilistele töötajatele, kes mind alati rõõmuga vastu võtavad ja innukalt aitavad. Nimekirja tipus on selleks väga lahkelt loa andnud prefekt Joe Edwards. Täiesti asendamatu on mu hea elutark sõber erukomissar Dave Gaylor, kes on mulle Sussexi politseis hulk aastaid mentoriks olnud ja kes on Roy Grace’i tegelaskuju prototüüp. Tema on mu tähtsaim infoallikas ja loominguliste ideede varasalv, kes on mind pühaku kannatlikkusega käesoleva romaani, nagu ka eelmiste juures tublisti abistanud. Temata oleks see raamat hoopis kehvem tulnud.
Mainimist väärivad veel mõned nimed, ja palun vabandust, kui olen kedagi ära unustanud. Komissar Kevin Moore suhtus minusse suure poolehoiuga. Arvutikuritegude üksuse uurija Ray Packham ja tema naine Jen olid võluvalt abivalmis ja pakkusid leidlikku nõu. Brightoni allilma praegust seisu – ja selle ohjeldamist – on mul paljuski aidanud mõista eriüksuse konstaabel Paul Grzegorzek. Samamoodi seersant Julian Clapp, kes tõi mulle vahistamisprotsessi demonstreerides rohkem kui korra judinad ihule, ja inspektor Mark Powles Sussexi politseijõudude isikutuvastusüksusest.
Ma tänan inspektor Roy Appsi, inspektor Paul Furnelli, konstaabel Matt Websterit, inspektor Andy Parri, seersant Mark Bakerit, komissar Peter Colli; arvutikuritegude üksuse juhti seersant Phil Taylorit ja varem arvutikuritegude üksuses, nüüd aga riskianalüüsirühmas töötavat John Shaw’d; Julie Page’i üleriigilisest politsei andmebaasist; seersant Keith Halletit Sussexi politsei infovahetusüksusest; kriminalistikaosakonna juhti Brian Cooki; inspektor William Warnerit; vanemkriminalist Stuart Leonardit; vanemanalüütik Suzy Straughanit; seersant Jason Tingleyt; tugiisikuid nooremuurija Amanda Stroudi ja seersant Louise Pye’d; ning iseäranis politsei peakorteri kriminaaljuurdluste osakonna vanemkorrapidajat Tony Case’i, kes pühendas mulle heldekäeliselt aega ja osutas entusiastlikku abi.
Lisaks võlgnen südamliku tänu oma võrratutele abilistele Münchenist: vanemkomissar Walter Dufterile, Ludwig Waldingerile ja Detlef Pucheltile ehk Tedile Baieri kriminaalpolitseist, jaoskonnaülem Franz-Joseph Wilflingile Müncheni keskpolitseijaoskonnast; Andyle ja Sabinele Müncheni krimifestivali meeskonnast; Anette Lippertile, kes selgitas mulle Müncheni geograafiat; ja muidugi suurimale elavale saksa näitlejale Hans Jürgen Stockerile, kes kannatust kaotamata sõidutas mind vähemalt kümme korda mööda Müncheni vaatamisväärsusi, kui ma stseenidele tegevuspaika otsisin.
Mind on palju aidanud Essexi koroner doktor Peter Dean, patoloogiakonsultant doktor Nigel Kirkham, riiklik patoloog doktor Vesna Djurovic ja doktor Robert Dorion, kes juhatab hambaekspertiisi Montrealis kriminalistikateaduste ja kohtumeditsiini laboris ning on kirjutanud põhjapaneva käsitluse „Hammustusjälg kui tõendusmaterjal”. Tohutu tänu võlgnen oma vahvatele sõpradele Brightoni ja Hove’i morgist: Elsie Sweetmanile, Victor Sindenile ja Sean Didcottile, kes on olnud minuga lõpmata kannatlikud, ülimalt lahked ja hoolitsevad.
Aitäh teilegi Brian Ellis, doktor Andrew Davey, doktor Jonathan Pash, patoloogiatehnik Tom Far