Назад к книге «Surmaga võidu» [Питер Джеймс]

Surmaga vГµidu

Peter James

Sussexi rannikult leitakse teismelise laip, millel puuduvad elutähtsad elundid. Veidi hiljem tuleb päevavalgele veel kaks laipa. Leitud surnukehade juhtumit uuriv Roy Grace jõuab jälile Ida-Euroopast lapsi smugeldavale jõugule. Peagi leiab Grace end ühe tänavalapse elu nimel ajaga võidu jooksmast, samas kui üks meeleheitel ema ei vali enam oma tütre päästmiseks vahendeid.

Peter James

Surmaga vГµidu

Pühendatud Fred Newmani mälestusele.

Austusega!

1

Susan vihkas seda mootorratast. Tal oli kombeks Natile rääkida, et motikad tapavad, et baigisõit on maailma kõige ohtlikum asi. Üha uuesti ja uuesti. Nat aga õrritas teda meeleldi väitega, et statistika osas ta tegelikult eksib. Õigupoolest on kõige ohtlikum asi üldse kodusesse kööki minek. Surma tõenäosus on suurim just seal.

Oma tööelus haigla vanemresidendina oli Nat selle tunnistajaks päevast päeva. Muidugi leidis motikatega vahel aset koledaid õnnetusi, kuid võrreldes köökides toimuvaga oli see köömes.

Inimesed hukkusid korrapäraselt elektrilöögi läbi, kuna torkasid kahvleid röstritesse.Või kukkusid maha köögitoolilt ja murdsid kaela.Või lämbusid.Või said toidumürgituse. Iseäranis meeldis Natile jutustada ohvrist, kes oli toodud Sussexi kuningliku krahvkonnahaigla kiirabiosakonda, kus mees töötas – või pigemini ületöötas –, kuna nõudepesumasina kohale ummistust kõrvaldama kummardujat oli silma pussitanud lihalõikenuga.

Mootorrattad ei ole ohtlikud, ka mitte sellised nagu minu Honda Fireblade (punane monstrum, mis kiirendas kolme sekundiga kuuekümne miilini tunnis), väitis mees mõnuga, hoopis kaasliiklejates on viga. Nende suhtes tuleb valvel olla, muud midagi. Ja pagan, pealegi väljastab minu Fireblade sootuks vähem süsinikuheitmeid kui sinu käula Audi TT.

Aga seda juttu ei teinud Susan kuulma.

Ei teinud kuulma ka virinat, et jõulud – pühadeni oli jäänud viis nädalat – veedetakse alati Susani vanemate pool, keda mees mõnuga kutsus kaasaantud nuhtluseks. Mehe ema, kadunuke, tavatses ikka öelda, et erinevalt sõpradest ei saa suguseltsi valida. Paganama tõsi.

Nat oli kusagilt lugenud, kuidas abielumehed loodavad, et naine ei muutu kunagi, sellal kui naiste siht abielusadamas on meesterahva Гјmberkasvatamine.

Noh, Susan Cooper pürgis igatahes jõudsalt sihile, kasutades kõige hävitavamat relva naiste arsenalis: olles kuuendat kuud rase. Otse loomulikult tundis Nat põrgu moodi uhkust. Ning teadvustas nukralt, et üsna varsti on ta sunnitud oludega leppima. Fireblade’ist tuleb loobuda, asendada see millegi praktilisega. Mõne universaali või pereautoga. Susani sotsiaalse ja keskkondliku südametunnistuse vaigistamiseks, jumal hoidku, veel neetud diisli-elektrihübriidiga.

Ning mis lГµbu tal siis enam on?

Saabunud hilisel tunnil koju nende väikesesse majakesse Rodmellis, Brightonist kümne miili kaugusel, istus ta köögilaua ääres ja põrnitses haigutamisi hommikutelevisiooni uudiseid enesetapuplahvatusest Afganistanis. Ekraani järgi oli kell 8.11, käekella järgi 8.09. Tema meelte virkuseastme järgi oli parajasti südaöö. Ta kühveldas lusikaga suhu täisterahelbeid, loputas need alla apelsinimahla ja musta kohviga, enne kui tõttas tagasi ülakorrusele. Suudlema Susanit ja patsutama lahkumise eel naise Kõrvitsat.

„Sõida ettevaatlikult,“ palus Susan.

Kas arvad, et ma kavatsen sõita ohtlikult, mõtles ta, kuid jättis ütlemata. Selle asemel sõnas: „Ma armastan sind.“

„Mina sind ka. Helista mulle.“

Nat suudles naist taas, läks allkorrusele, sikutas kiivri pähe ja nahkkindad kätte ning astus õue härmatanud hommikusse. Taevas oli äsja koitma hakanud, kui ta veeretas raske punase masina garaažist välja ja lajatas ukse valju kolksatusega kinni. Ehkki maapind kahutas, ei olnud vihma sadanud juba mitu päeva, seega puudus teedel kiilasjääoht.

Heitnud pilgu üles kardinatega kaetud aknale, vajutas ta oma südamelähedase motika starterilülitit viimast korda elus.

2

Doktor Ross Hunter on mu elus üks väheseid al