Maailma kauneim paik Uus-Meremaa
Dieter Kreutzkamp
Raamatu autor leiab, et maailma kauneim paik on Uus-Meremaa. See on saaremaailm tihedate põlismetsade, jäiste mäenõlvade, kaunite mererandade, imeilusate järvede, vahutavate jõgede ja üksildaste teedega. Rattaga, jalgsi ja hobuvankril matkas autor koos naise ja väikese tütrega selles paradiisis maakera kuklapoolel, imetledes ürgset loodust ja nautides saareelanike ääretut külalislahkust ja sõbralikkust. Dieter Kreutzkamp armastab sissetallamata radu. Ta on matkanud jalgsi, auto, mootorratta, kanuu, jalgratta, koertekelgu ja hobustega peaaegu kõikjal maailmas. Oma reisikogemustest on seikleja, fotograaf, diplomeeritud haldusjuht ja paljude maade põhjalik tundja kirjutanud praeguseks 30 raamatut.
Dieter Kreutzkamp
Maailma kauneim paik Uus-Meremaa
Maailma kauneim paik
Uus-Meremaad oli mulle kirjeldatud kui iga kirgliku matkaja unistuste maad. Mitte kusagil mujal ei leidvat ratturid ideaalsemat paika. Uus-Meremaa laevateed ja matkarajad kuuluvat vaimustatud rännumeeste meelest maailma kauneimate hulka. Veekogusid, järvi ja jõgesid on nii palju, et ka ainult kõige olulisematega tutvumiseks kulub nädalaid. Laguunid, lahed ja kõikjal laiuv meri teevad Uus-Meremaast purjetajate muinasjutumaa, rääkimata metsikutest rannikutest lõunas ja veetlevatest mererandadest põhjas, mis tõmbavad ligi kõiki ajurisu otsijaid. Oma paradiisi leiavad siit ka need, kes elus ratsameestena õnne otsivad.
„Daamid ja härrad,” jõuab valjuhäälditest minuni kergelt nasaalse häälega stjuardessi puhtaim Oxfordi inglise keel. „Poole tunni pärast maandume Aucklandis.”
Mispärast just Uus-Meremaa? Siit ei jää kaugele ka Fidži ega teised Lõunamere saared oma palmide ja eksootilise hingusega. Olime ka neid kui alternatiivseid reisisihte kaalunud. Aega on meil ju küllalt. Piisavalt, et reisida sinna, kuhu süda kutsub, ka Lõunamerele. Aega on meie käsutuses tegelikult rohkem kui raha. Pärast seda kui olime endisest elust loobunud, tabas see kõnekäänd meie puhul kümnesse. Olime väikekodanliku eluviisiga määramatuks ajaks hüvasti jätnud ja õppinud edukalt iga penni või senti enne selle väljaandmist peos veeretama.
„Kas sa mäletad veel, kuidas me tookord arvasime, et teeme kolme aastaga maakerale tiiru peale?!” Pöördun minu kõrval istuva Juliana poole. Ta nägu on sügavpruuniks päevitunud, pisut parkunud, juuksed pleekinud, heledamad kui iial varem. Ei mingit soengut. „Päike,” mõtlen. Meil on selja taga üle 10 000 km rattasõitu. Pärast matka risti läbi Austraalia olime alles kümne päeva eest Melbourne’i saabunud ja juba istume Uus-Meremaale suunduvas lennukis. Tedretähed Juliana ninal näivad naeratavat. „Austraalia kõnnumaa päike,” mõtlen, „sellest ka väikesed kortsukesed silmade ümber.”
Juliana ringutab.
„Kui sinu tahtmist mööda läheb, siis ei jõua me isegi kümne aastaga maakerale ringi peale teha.” Etteheidet tema sõnades ei ole.
Olime oma ametid juba aastate eest sinnapaika jätnud. Olime tühjendanud oma pungil hoiupõrsad, andnud majakraami hoiule ja lohutanud perekonda, kes ei suutnud leppida sellega, et tahtsime kindlus- ja turvatunde, otsast lõpuni muretu elukorralduse koos tulevikus garanteeritud pensioniga vahetada igapäevase teadmatuse vastu.
„Kuidas te küll võite, mõelge ometi, kui palju te hiljem pensionist kaotate!”
Sellest on möödunud mitu aastat. Üle 100 000 km oleme olnud teel, palju kauem, kui kunagi kavatsetud. Kord autoga, siis jalgsi ja nüüd jalgratastega. Selle aja jooksul polnud me päevagi pensionile või vanaduspuhkusele mõelnud.
„Uus-Meremaa rõõmustab mind meeletult,” pöörab Juliana end tervenisti minu poole. „Tema käed on kortsulisemaks muutunud,” mõtlen, „ja lõhesid peopesades tal ka varem polnud.” Seda on teinud need rattasadulas veedetud 10 000 km… Õhtune toimetamine tolmusel kõrbepinnasel, päev läbi kõrvetav päike, mis nahka pargib. Lisaks sisemaakuumus – varjus 30–40 kraadi –, mis imeb su liikmetest viimsegi nii