Cornwalli võõras

Liz Fenwick

Cornwallis on selline ütlemine: „Päästa võõras merest ja temast saab sinu vaenlane.“ Kui Gabriella Blythe’i eraklik vanaema jääb liiga hädiseks, et üksinda toime tulla, kolib lapselaps tema juurde muust maailmast eraldatud majja Frenchman Creeki jõe äärde. Vanaema Jaunty on elanud siin aastakümneid, kord oli ta tunnustatud kunstnik, nüüd hakkavad aga tema päevad lõpule jõudma. Vanaema vaevavad endiselt minevikusündmused, eriti Lancastria põhjaminek sõja ajal. Kõik sujub hästi, kuni torm toob kohale abi vajava võõra. Saabunud mehe valdusse on sattunud perepärand – lummav akvarell majast jõe ääres, mis juhataski ta Gabriella vanaema majja. Mees hakkab uurima maalile peidetud vihjeid ja päev-päevalt kuulub ta üha enesestmõistetavamalt Gabriella ja Jaunty igapäevaellu. Päevavalgele tuleb hämmastav lugu identiteedist ja reetmisest. Romaan „Cornwalli võõras“ on köitev lugu armastusest ja saladustest, taustaks kaunis Cornwalli loodus. Liz Fenwick on sündinud ja kasvanud Massachusettsis. 26-aastaselt kolis ta Londonisse, kus tutvus oma tulevase abikaasaga. Neil on kolm last. Cornwalli sattus Liz esimest korda 1989. aastal ning seitse aastat hiljem soetas endale sinna elamise. Nii palju kui võimalik, veedabki ta aega seal. Kohalikust elust inspireeritud raamat „Maja Cornwallis“ on Fenwicki esimene romaan. Hetkel on tema peamiseks elukohaks aga hoopis Dubai.

Liz Fenwick

Cornwalli võõras

Domile

Päästa võõras merest ja temast saab sinu vaenlane

Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid.

    Hb 13:1–2

ESIMENE OSA

Jaunty

PROLOOG

Frenchman’s Creeki suudmes looviva paadi purjed ei püüdnud enam tuult kinni ja tõusuvesi kandis seda pärastlõunases päikesepaistes edasi. Jaunty kissitas silmi, aga sellest polnud abi. Värvid ei tulnud tagasi. Maailm oli muutunud ühevärviliselt halliks, kui selline asi üldse võimalik oli. Aga ilmselt oli, sest kõik oli lihtsalt valguse ja varju segu. Jaunty aju ja silmad said samu signaale kui varemgi, aga nüüd oli midagi läinud kaduma.

Puri oli tume, seega teadis Jaunty, et valge see pole. Võib-olla karmiinpunane? Ta sulges silmad, kuid silme ees oli ikka pleekinud mustvalge fotoga sarnanev kujutis. Paat tundus nii tuttav – aga see ei saanud ju olla Jezebel. Jaunty tundis südames valupistet, mis päästis valla selle, mis oli olnud luku taga ja peaaegu unustatud. Kõik oli aset leidnud ju nii ammu ja Jaunty polnud enam ise ka kindel, kas tema mälestused on tõepärased. Ta oleks pärast kukkumist ja pea äralöömist võinud kaotada parem mõistuse, mitte värvide nägemise võime.

Rinnus pigistas. Jaunty köhis ja tal hakkas kergem. Ta vaatas välja terrassile, kus mesilased palavikuliselt ühelt lavendliõielt teisele lendasid, tuletades talle meelde, et aega oli jäänud väga vähe. Jaunty istus kirjutuslaua taha, võttis sulepea ja hakkas kirjutama. Käsi värises. Tähed ei olnud enam ümarad nagu varem. Ümaruse asemel olid hoopis sakilised jooned ja teravad jõnksud.

On kätte jõudnud aeg rääkida tõtt. Juba aastaid on kõik olnud vale ja tõde eksisteeris ainult minu mõtetes. Aga nüüd, kui lõpp on lähedal, pean ma selgitama, enne kui on liiga hilja, ja tõde, selline, nagu ta on, sureb koos minuga.

ГњKS

Tänaval kolm korrust allpool möödusid koolivormid ja ranitsad rivis kalmistuväravast. Isegi nüüd, kui ajast, mil Gabe viimati vormirõivaid kandis, oli möödas neliteist aastat, tundis ta, kuidas villane ruuduline seelik jalgu kraabib ja ranitsarihmad õlgadesse soonivad. Ta hoidis telefoni kõrva vastas ja see kutsus ikka veel. Tema vanaemal Jaunty Blythe’il kulub vähemalt kuus kutsungit, et jõuda laual asuva telefoniaparaadini. Jaunty ei olegi sellest kaugel, aga ta on viimasel ajal muutunud nii hapraks, et suure ruutudeta akna juures olevalt toolilt püsti saamine on pingutav.

Pärast viiendat kutsungit vaatas Gabe enda ümber laiali pillatud pakkimiskastide poole. Kolimism