Ma armastasin terroristi
Anna Sundberg
Jesper Huor
See on tõestisündinud lugu Anna Sundbergist, noorest heal järjel keskklassi rootsi naisest, kes liitub džihadistidega ja jääb nendega 16 aastaks. Tema lugu saab alguse 1994. aastal üksikust salafistide grupeeringust Rootsis. Naine järgneb oma abikaasale, kelle USA kuulutab hiljem ülemaailmselt tagaotsitavaks terroristiks, ning satub nii Tšetšeenias asuvasse salajasse treeninglaagrisse kui ka Bashar al-Assadi vanglasüsteemi. Anna Sundbergi tunnistus on erakordne ja seda ka rahvusvahelises plaanis. Islam oli esialgu naise jaoks täiesti uus viis maailma tõlgendada. Ta oli võlutud kenadest usule pühendunud meestest, keda näis huvitavat rohkem naiste sisemine ilu kui väljanägemine. Ent Anna Sundberg pigistas silmad kinni paljude selliste asjade ees, mis oli meeste käitumises ebainimlikku ja isegi kuritegelikku. Vaid mõned mehed, ja peaaegu mitte ükski naine, on julgenud või saanud avalikult rääkida džihadistide igapäevaelust. Lugu, mille Anna raamatu kaasautori Jesper Huori abil esitab, on korraga intrigeeriv ja hirmutav. See on tema tee ekstremismi ja sealt välja. Ta soovib oma jutustusega näidata, et oma elu on võimalik muuta ja inimesed ei pea elama salapärase plekiga oma minevikus. „Ma tahan, et mu lapsed võiksid olla minu üle uhked, et julgesin seda teha,” kirjutab Anna.
Anna Sundberg, Jesper Huor
Ma armastasin terrorist 16 aastat sГµjakate islamistidega
Oma perele ja oma emale. Aitäh, ema, sinu abi ja armastuse eest.
Ma ei saa jumalale etteheiteid teha, sest ma ei usu temasse.
В В В В Simone de Beauvoir
Käesolevaga kuulutan Said Arifi – tuntud ka kui Said Mohamed Arif, tuntud ka kui Omar Gharib, tuntud ka kui Abderahmane, tuntud ka kui Abderrahmane, tuntud ka kui Souleiman, tuntud ka kui Abdallah al-Jazairi, tuntud ka kui Slimane Chabani – rahvusvaheliseks terroristiks.
    John F. Kerry, USA välisminister
В В В В Washingtonis 8. augustil 201
Stockholm, november 2014
Ma nägin seda unes.
Selgus saabub mõne sekundi pärast. Said ei ole Rootsis, ta pole ju helistanud.
Unenäos küsib ta oma veendunud, mahedal ja ühtlasi autoritaarsel moel:
„Kus sa oled, kas sa kodus ei olegi?”
Mind valdab süütunne, miks ma kodus ei ole ja mind üllatab kummaline seik, et ta räägib avalikult telefonis. Kuidas ta nii ettevaatamatu võib olla?
„Ma olen siinsamas lähedal,” ütleb mees.
„Oled siin Rootsis, Stockholmis?” küsin mina.
„Kus ma täpselt olen, pole sinu asi,” vastab tema.
Tema hääl äratab minus ühtaegu õrnust ja viha. Ma pean temast lugu, aga ma lähen ikkagi tema juurest ära, lähen oma teed. Temal tuleb jätkata üksinda, ilma lasteta. Meie ei ole ju üldse tema juures ega temaga.
Ma ärkan tänutundega selle üle, et ta on elus, aga ka ärevusega, et ta uuesti minu ellu sekkub. Ja samas tekib mul küsimus: kas ta ikka on elus?
Pankisi org, suvi 2001
Said hüüab teiselt poolt müüri: „Tee vabaks, tee vabaks!”
See tähendab, et ta pole üksi, vaid tuleb koos vendadega. Araabia vendadega.
Ma kaon majja nii kiiresti kui saan.
Väljas on ere päikesevalgus, majas aga pime ja jahe. Silmadel läheb harjumiseks paar minutit aega.
Nende jälgimine on keelatud, aga ma teen seda siiski. Vaatan ettevaatlikult läbi kulunud valge pitskardina pilu.
Meie hoovil seisab kuus meest. Vaid harva olen näinud nii paljusid ühekorraga. Kõigil on oma Kalašnikov. Ühel mehel on relv kanderihmaga üle õla heidetud. Teine mees kiikab maja poole. Hetkeks vaatab ta otse selle akna suunas, kus mina seisan, aga mind nähes ei näita ta seda välja.
Jalas on neil sõjaväelase vormipüksid ja rohmakad lühikese säärega saapad. Kõigil on tihedad ilusad habemed ja pikad juuksed. Tumedad lokid läigivad. Nad on kenad ja mulle tuleb mõte, et küllap on enamus neist vallalised, mõned isegi väga noored.
Päike taevas on kõige kõrgemas punktis, meeste habemed on lühikesed ja sinakasmustad. Õhk värele