Valejälg

Henning Mankell

Suvi 1994, üks kuumemaid suvesid, mida Rootsis üldse mäletatakse. Rootslased istuvad kui paigale naelutatult telerite ees ja jälgivad MM-võistlusi jalgpallis. Aga Ystadi kriminaalpolitsei komissari Kurt Wallanderi jaoks ei kujune see suvi mitte jalgpallisündmuseks, vaid hirmuunenäoks. Suvise vaikelu katkestab noore naise enesepõletamine linnalähedase talu rapsipõllul. Kohe selle järel asub tegevusse sarimõrvar, kelle roimad muutuvad kord-korralt ikka elajalikumaks. Wallanderi ja tema kolleegide jaoks algab võidujooks ajaga, nad peavad järjest kiirendama oma meeleheitlikke pingutusi. Kas nad suudavad tabada mõrvari, enne kui see taas tegutsema asub? Ja kes on järgmine ohver? Henning Mankell on oma romaanidega Ystadi kriminaalpolitseinikust Kurt Wallanderist tõusnud kindlalt rootsi kriminaalkirjanduse tippu ja saanud üheks loetavamaks autoriks.416 lk

Originaali tiitel:

Henning Mankell

VillospГҐr

Ordfronts forlag

Stockholm

1995

EsmatrГјkk eesti keeles: Eesti Raamat, 1998

Kujundanud Toomas Niklus

Toimetanud Hille Lagerspetz

Korrektuuri lugenud Maarja Kaaristo

Copyright В© 1995 by Henning Mankell

© Tõlge eesti keelde. Vladimir Beekmani pärijad, 2014

ISBN 978-9985-3-3108-8

ISBN 978-9985-3-3177-4 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2014

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda Printon AS

Ma ilmaaegu kangutan ja rГµhun,

mu teel on vanad, igikГµvad trellid

– ma eales neid ei painuta, ei lõhu,

mu enda sees on needitud need trellid,

kui murdun mina, murduvad ka trellid.

(Gustav Fröding, „Gaseel”)

DOMINIKAANI VABARIIK 1978

Proloog

Pedro Santana Г¤rkas vahetult enne aovalget sellest, et petrooleumilamp oli hakanud suitsema.

Silmi lahti lüües ei taibanud ta algul, kus viibib. Ta oli ärganud unest, mida ta ei tahtnud lasta kaotsi minna. Ta oli liikunud mingil eriskummalisel kaljumaastikul, kus õhk oli olnud väga hõre ja tal tekkis tunne, nagu hakkaksid ta meeled teda maha jätma. Suitsev petrooleumilamp oli tunginud ta teadvusse nagu kauge vulkaanilise tuha lõhn. Ent äkitselt oli seal ka midagi muud: piinatud, lõõtsutava inimese häälitsus. Ning siis oli uni purunenud ja ta oli sunnitud pöörduma tagasi siia pimedasse tuppa, kus ta oli veetnud juba kuus päeva ja kuus ööd, ilma et oleks maganud rohkem kui mõne minuti korraga.

Petrooleumilamp oli kustunud. Ta ümber polnud midagi peale pimeduse. Ta istus täiesti liikumatult. Öö oli väga soe. Särk kleepus higisele ihule. Ta märkas iseenda lehka. Sellest oli möödas kaua aega, kui ta viimati oli ennast pesta jaksanud.

Seejärel kuulis ta uuesti lõõtsutavat heli. Ajas ennast ettevaatlikult muldpõrandalt püsti ning otsis kobamisi plastnõud petrooleumiga, mis tema teadmist mööda pidi seisma ukse juures. Pimedas ringi kobades mõtles ta, et tema magamise ajal pidi olema vihma sadanud. Põrand ta jalge all oli niiske. Ta kuulis eemal kukke kiremas. Ta teadis, et see on Ramirezi kukk. See oli esimene terves külas, kes enne koitu kirema hakkas. Too kukk oli otsekui läbematu inimene. Niisugune, nagu nad linnas olid, seal paistis neil olevat nii palju tegemist, et nad ei jõudnud ilmaski teha midagi muud, kui omaenda kiirustamisega tegelda. See oli hoopis teisiti siin, külas, kus kõik käis just nii aeglaselt nagu tegelikult elu isegi. Miks pidid inimesed tormama, kui taimed, millest nad elatusid, kasvasid nii pikkamööda?

Ta käsi põrkas vastu petrooleuminõud. Ta võttis nartsust tropi ava eest ja pööras end ringi. Lõõtsutavad hingetõmbed, mis teda pimeduses ümbritsesid, muutusid järjest korrapäratumaks. Ta leidis lambi, võttis korgi eest ja kallas ettevaatlikult petrooleumi sisse. Püüdis samal ajal meenutada, kuhu ta tikud oli pannud. Talle tuli meelde, et toos oli olnud peaaegu tühi. Kuid seal pidi siiski leiduma veel kaks või kolm tikku. Plastnõud käest pannes kobas ta kätega põrandal ringi. Käsi puutus peaaegu kohe vastu tikutoosi. Ta tõmbas tiku põlema, võttis lambilt klaasi ja vaatas, kuidas taht tuld võttis.

Siis pööras ta ennas