Ja näha und…
Richard Matheson
Armastus, mis on tugevam kui taevas ja pГµrgu
Mis juhtub meiega pärast surma? Chris Nielsenil polnud sellest aimugi, kuni ootamatu õnnetus katkestab ta elu, lahutades teda armastatud abikaasast Annist. Nüüd peab Chris endale selgeks tegema, mida tähendab hauatagune elu.
Kuid ta mõistab, et isegi taevas pole täielik ilma Annita ja kui tragöödia ähvardab neid igaveseks teineteisest lahutada, paneb Chris kaalule oma hinge, et päästa Ann meeleheitest, mis ähvardab kesta terve igaviku.
Richard Mathesoni mõjuv jutustus elust ja armastusest pärast surma oli aluseks Oscari auhinna saanud filmile, milles peaosa mängis Robin Williams
Kirjastus ERSEN
Ja naha und, Richard Matheson
Lugejale
Romaan ei vaja sissejuhatust – see on reegel, millel peaaegu pole erandeid. Käesolev raamat on minu kümnes avaldatud teos ja eelmise üheksa raamatu puhul pole mulle tulnud mõtetki neile mingit sissejuhatust kirjutada.
Selle romaani puhul on mul aga tunne, et eessõna on vajalik. Kuna teose teemaks on elu pärast surma, siis on väga tähtis, et te enne lugema asumist mõistaksite, et ainus, mis selles loos on välja mõeldud, on tegelaskujud ja nendevahelised suhted.
MГµne Гјksiku erandiga on kГµik detailid vГµetud teaduslikest uurimustest.
Seepärast olen raamatu lõppu lisanud nimekirja raamatutest, mida on nende uurimuste juures kasutatud. Nagu näete, on neid palju ja need on väga mitmepalgelised. Hoolimata aga sellest, et raamatute autorid, samuti ka avaldamisajad ja – kohad on nii erinevad, ei jää teil märkamata nende sisuline ühtsus.
Et selles veenduda, peaksite muidugi neid kõiki lugema. Soovitan teile tungivalt seda teha. Teile saab osaks kirgastav – ja ebatavaline – kogemus.
В В В В Richard Matheson
В В В В Calabasas, California
В В В В August 1977
Surra, magada –
muud midagi, sest nГµnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha pärib looduselt.
See oleks lГµpetus, mis hardasti
on ihaldatav: surra, magada!
Jah, magada… Võib-olla undki näha?
В В В В Hamlet, III vaatus, I stseen[1 - TГµlge Georg Meri]
Sissejuhatus
Käsikiri, mida te praegu hakkate lugema, sattus minu kätte järgmisel viisil.
1976. aasta 17. veebruari õhtul helises meie uksekell ja minu abikaasa läks ust avama. Mõne hetke pärast tuli ta tagasi magamistuppa, kus me parajasti vaatasime televiisorit ja ütles, et keegi naine tahab minuga rääkida.
Tulin voodist välja ja läksin eestuppa. Uks oli lahti ja ma nägin selle ees seismas pikka, umbes viiekümneaastast naist. Ta oli hästi rõivastatud ja hoidis käes suurt paksu ümbrikku.
„Kas teie olete Robert Nielsen?” küsis ta.
Vastasin, et just see ma olen ja ta sirutas ümbriku mulle. „Siis on see teile,” lausus ta.
Vaatasin seda kahtlustavalt ja kГјsisin, mis see on.
„Teade teie vennalt,” vastas naine.
Minu kahtlused suurenesid. „Mida te sellega tahate öelda?” küsisin.
„Teie vend Chris dikteeris mulle selle käsikirja,” kostis naine.
Tema sõnad ajasid mind vihale. „Ma ei tea, kes te olete,” ütlesin naisele, „aga kui teil minu vennast veidikegi aimu oleks, siis teaksite, et ta suri rohkem kui aasta tagasi.”
Naine ohkas. „Ma tean seda, härra Nielsen,” sõnas ta väsinult. „Olen meedium. Teie vend andis selle materjali mulle…”
Kui hakkasin ust sulgema, jäi naine vait ja ütles siis kiiresti: „Härra Nielsen, palun teid.”
Tema hääl oli nii siiras ja tungiv, et ma vaatasin teda üllatunult.
„Olen kulutanud kuus väsitavat kuud selle käsikirja transkribeerimisele,” lausus naine. „Ma ei valinud seda tööd ise. Mul on endalgi asju ülepeakaela, kuid teie vend ei jätnud mind rahule, enne kui olin üles kirjutanud iga viimasegi sõna tema sõnumist ja tõotanud, et annan selle teile edasi.” Tema hääles kõlas meeleheide. „Nüüd te peate selle vastu võtma, et ma saaksin rahu.”
Nende sõnadega surus ta ümbriku mulle pihku, pöördus ümber ja läks mööda teerada kiiresti kõnniteele. Nägin, kuidas ta autosse istus ja koh