Meie, keisrinna

Laila Hirvisaari

Katariina II teekonda sünnist viimase eluaastani saab lugeja tänu Laila Hirvisaari suurromaanidele üpris detailselt jälgida. Esimeses raamatus „Mina, Katariina“ on tegemist veel oma võimupiire kobava, vajadusel tagasi tõmbuva ja teinekord lausa hirmunud noore naisega, kes salamisi loodab kunagi võimu juurde saada ning lubab endale, et siis parandab ta kindlasti vaesuses ja vaimupimeduses vaevleva rahva olukorda. Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpõlve romantilised lootused pärisorjust kaotada või hariduse võimalusi oluliselt parandada purunevad või on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi kõrval, keda ülistasid Voltaire, Diderot ja Friedrich Melchior Grimm, on keisrinnas aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Lugeja kohtub naisega, kes oma vastuolulisusest hoolimata on sümpaatne ja kellest raamatu sulgemise järel on raske lahkuda. Ja veel: praeguste sündmuste taustal on romaani vahendusel eriti huvitav jälgida Krimmi vallutamise käiku, kogu Vene impeeriumi piiride nihutamise verist saagat, kus peaosi mängisid keisrinna kauaaegne favoriit Grigori Potjomkin ja kindral Aleksandr Suvorov. Ning eesti lugeja elab kindlasti kaasa Katariina II külaskäikudele meie kandis.

Hirvisaari Laila

Meie, keisrinna

Lapselastele Tuuli Mariale ja Christopherile teie Aijalt

„Me ei ole jõudnud kuigi kaugele ja inimsugu ei ole oma arengu tipus; mõnel riigil on hea valitsus, teistes valitseb anarhia, ühed on sõjas, sõdijad tahavad rahu, teised ei taha sellest kuuldagi, küllap sellepärast, et saaks ka teisi rindele kaasa tõmmata. Siin jätkub meil materjali nii tõsisteks kui ka koomilisteks ooperiteks, tragöödiateks ja kõnekäändudeks.”

    Väljavõte Katariina II kirjast vürst de Lignele 28.5.1790

Esimene osa

Talvepalee Sankt-Peterburgis novembrist detsembrini 1795

1.В PEATГњKK

Ma ei osanud ette kujutada, kui raske võib olla keisrinna kroon ja kuidas see ühtviisi rõhub nii pead kui hinge. Venemaa anti minu kätesse juunikuu 28. päeval Issanda aastal 1762, aga ma teadsin, et rahvas hakkab mind keisrinnaks pidama alles pärast seda, kui olen Moskvas kroonitud. Peeter Suure ja minu, Katariina II valitsusaja vahele jäi vaid 37 aastat. Ühtki nii brutaalset, harimatut, julma, hullu valitsejat nagu Peeter Suur, kes oma käega lõi maha oma alamate päid, Venemaal enam ei tule, selle eest kannan ma hoolt. Kuigi mind on süüdistatud oma mehe mõrvamises, ei ole ma vähemalt oma lapsi tapnud! Peeter Suur laskis tappa oma poja. Las teised imetleda teda põlvili maas, mina mitte. Aga ühe asja ta oma hullumeelsuses tegi: tõstis Venemaa Euroopasse. Tänu temale kuulub väike kild minu rahvast intelligentsi ja kõrgkihti, samas kui kõik teised on verivaesed. Kuidas ma hakkama sain? KUIDAS SAIME HAKKAMA MEIE, KATARIINA II?

Mind süüdistati oma kadunud mehe mõrvamises. MÕRV. MÕRV. MÕRV! karjusid nad. Minu kuuldes keegi otse välja ei öelnud, aga räägiti, et keisrinna Katariina II oli kohe oma valitsemisaja alguses määrinud käed verega. Peeter oli seaduslik keiser ja tema seaduslik pärija oli ta poeg Pavel, mitte mina. Oli veel teinegi seaduslik pärija, tsaar Ivan VI, kes oli vangis Schlüsselburgis ja kelle vangipõlve lasin mina jätkata.

Sestap kiirustasin uut krooni pähe panema. Kui olin aastaid elanud ilma vähemagi võimuta suurvürstinnana ja viimased kuud oma mehe tsaar Peetri naisena, hakkasin kavandama paleepööret. Minu ja mu laste Paveli ja Aleksei elu oli noil Peetri valitsusaegadel ohus. Kuigi Peeter tunnistas Paveli oma pojaks, teadi