Vangla ja vabadus
Mihhail Hodorkovski
Ajakirjade AS Kirjastus
Mihhail Hodorkovski oli Venemaa üks rikkamaid inimesi, kuid temast sai Venemaa kõige kuulsam vang. Tema vahistamine 2003. aastal ja hilisem süüdimõistmine said pöördepunktiks Venemaa saatuses, kui võimud võtsid suuna sõna- ja ettevõtlusvabaduse mahasurumisele. Võim tahtis vabaneda tema kontrolli alt väljunud ettevõtjast, kuid võim saavutas vaid selle, et lõi uue vabaduse, vankumatu tahte ja demokraatia ideaalidesse uskumise sümboli. Käesolev raamat on unikaalne, sest selle üks autor on Mihhail Hodorkovski ise. Pärast piki aastaid vaikust otsustas ta esmakordselt rääkida avameelselt sellest, kuidas kõik tegelikult toimus. Kuidas tavalisest noortekeskusest sündis pank Menatep ja kuidas sellest sai hiljem suurfirma Jukos. Ka sellest, kuidas toimunud aktsiate oksjonid muutsid Jukose Venemaa ja kogu maailma üheks juhtivaks ettevõtteks. Ja sellest, kuidas see kõik hiljem kokku varises – vaid seetõttu, et Hodorkovski oli võimudele otseselt vastumeelne isik. Käesolev raamat jutustab, miks Hodorkovski keeldus Venemaalt lahkumast, kuigi tal olid selleks kõik võimalused olemas, ning milline on elu vangla müüride taga ja laagris – tsoonis, nagu seda nimetatakse. Kuid ka sellest, milline on Venemaa tulevik Hodorkovski pilgu läbi. Mihhail Hodorkovski kaasautor on tuntud ajakirjanik, raamatu "Silmast silma. Vestlus Vladimir Putiniga" autor Natalja Gevorkjan, kes vaatleb viimasel kümnendil toimunut oma pilguga ja kelle peatükid täiendavad lugu Jukosest ja selle osast Venemaa ajaloos.
EESSГ•NA
Mihhail Hodorkovski
Tunnistan, et esmakordselt tehti mulle ettepanek kirjutada kas oma mälestused või pikem autobiograafiline raamat juba 2004. aastal. Olin selleks ajaks juba ligi aasta veetnud vanglas.
Pärast mõningast mõtlemist ma keeldusin. Põhjus oli selles, et minu jaoks on mälestuste kirjapanek esmaselt kokkuvõtete tegemine käidud eluteest ja see on paratamatult seotud (kui ma iseenda ees ausaks jään) teatava pühaduse avamisega, mida ma olen kogu elu endas kandnud. Mulle näis, et aeg selleks ei olnud veel saabunud.
Jukose töötajate vahistamine, mitmete partnerite ja paljude lähedaste sõprade sunnitud lahkumine Venemaalt, mõistusevastased maksunõuded, mis kokkuvõttes viisid Jukose pankroti ja hävimiseni – see kõik oli minu jaoks liiga värske ja mulle näis, et minu avameelsus võib kahjustada neid, kes veel vabaduses viibisid. Mistahes reeturlikkust vihkan ma aga elus kõige enam.
Mind ei sidunud ühegi inimesega mingid lubadused vaikida mingitest kokkulepetest, vestlustest, jutuajamistest vms. Lihtsalt olles siis sukeldunud reaalpoliitikasse, olin ma küllaltki naiivne ning avastasin enda jaoks üllatusega, et selles keskkonnas puudub igasugune moraal; et poliitikas pole kohta isegi elementaarsel korralikkusel. Samas on seal kõige tavalisemaks käitumisnormiks reeturlikkus ja valetamine. Vale on poliitikas sedavõrd levinud, et valetatakse isegi põhjuseta – valetatakse, sest „nii on vaja“. Mida kõrgemal võimu redelipulgal isik on, seda enam on ta end mässinud niisuguste valede üha kasvavasse keerisesse.
Isegi praegu, kandes siin Karjala koloonias üheksandat aastat oma karistust ja vaadates televiisorist neid nn valimisi, näen ma selgelt seda valede müüri – valet ruudus, isegi valet kuubis –, mille traagelniidid on märgatavad isegi vangile, kel puudub kõige elementaarsem taustinfo olgu või interneti kaudu.
Riigiduuma saadikud kuulavad targa näoga riigi valitsejate esinemist, kus nad räägivad korruptsioonist, samas ise suurepäraselt teades, et korruptsioon on levinud meie elu kõikides valdkondades ja et isegi kõige kõrgemate ametnike sõnavõtud ei muuda riigis mitte midagi seni, kuni ei vahetu võim ja ei kao Venemaal välja kujunenud juhtimissüsteem.
Ka riigiduuma kõrgelt tribüünilt esineja ise teab väga hästi nii riigis lokkavat korruptsiooni kui ka seda, et saadikud saalis ei usu teda ja teevad lihtsalt tarka nägu. Televaatajatel, kes jälgivad seda valede kuhjumis