Spioon 29 nimega
Jason Webster
„Spioon 29 nimega“ on kaasahaarav lugu Juan Pujolist, II maailmasõja erakordseimast topeltagendist, keda on pärjatud nii Saksamaa Raudristi kui ka Briti Impeeriumi ordeniga. Jason Webster, kes tunneb Hispaaniat põhjalikult, avab uuel viisil tolle karakteri olemuse, kellest on kirjutanud teisedki sõjaajaloolased, nagu Ben Macintyre. Webster heidab valgust Pujoli karismaatilisele iseloomule ja vürtsitab tema kummalist kelmiromaani meenutavat elulugu kirjeldustega Bletchley dekodeerimisoperatsioonist ja MI5 telgitagustest, näidates ühtlasi, kuidas agendi fantaasiast sündinu mõjutas paljude briti ja saksa sõdurite elusaatust. Põhjalikul uurimistööl põhinev, kuid ilukirjanduslikult värvikalt kirja pandud „Spioon 29 nimega“ avab tegelikkuse, mis on väljamõeldisest palju kummalisem, ning toob lugejani lähiajaloo ühe olulisema ja dramaatilisema sündmusteahela.
Jason Webster
Spioon 29 nimega
Gijs ja Alex van Hensbergenile, tänades
„Tegelikkus pole alati tõenäoline või usutav.“
В В В В Jorge Luis Borges
„Faktid on tõe vaenlased.“
В В В В Miguel de Cervantes
London peale sakslaste pommitamist
Saksa pommitaja
Joan Pujol Garcia
Pujol GarcГa ja ta naine Aracelli, Hispaanias, 1940
Pujoli Venezuela pass
Pujol mundris, 1931
Pujol keskel
Saksa sГµdurid
Proloog
Hommik Normandia ranniku lähedal. Viimaks ometi – nad on seda aastaid oodanud.
Kahvatus hommikuvalguses läheneb Briti sõjalaevade flotill rannikule. Tekil jälgib Kanada kuningliku rügemendi reamees Jack Poolton hallikasrohelist merd, oodates oma korda maale tõusta. Inglise kanali vesi on rahulik, reis kujunes lihtsaks.
Jacki kiri kodustele, mis saadetakse teele siis, kui ta ei naase, on juba paberile pandud ja kindlas kohas. Ta räägib seal emale, mis teda peagi ees ootab: suur rünnak natside okupeeritud Prantsusmaa rannikule. Jack loodab, et tema põlvkond võitleb sama vapralt nagu nende isad Suures sõjas. Paljugi sõltub just selle hommiku sündmustest. Ida pool nõuavad venelased teise rinde avamist läänes.
Jack meenutab viimaste kuude väljaõpet Inglismaal: manöövrid ja marsirännakud, surmasaanud lapsed Littlehamptonis, kus sakslaste Focke-Wulf vahetult enne nende mereleminekut kinole pommi viskas. Ta on praegu siin vaid tänu sellele, et valetas, nagu oskaks ujuda, ning varjas ka oma igemepõletikku, mille ta sai, kui oma joogiplaskut räpase veega pesi. Ta soovib lahinguõhku nuusutada. Kui ta tagasi tuleb, räägib ta täna toimunust äkki ka Irene’ile, WAAF-is[1 - Women’s Auxiliary Air Force – naissoost abiväelased, kes õhujõudude juures mitmesuguseid toetava iseloomuga ülesandeid täitsid (lennuväljatöölised, transport, kommunikatsioon jms). Mõned olid ka piloodid, kuid seda tsiviil-, mitte lahingulendudel. (Tõlkija märkus)] teenivale tüdrukule, kellega kohtus Birminghami jaamahoones, kuhu sakslaste õhurünnaku ajal varjuti. Irene andis Jackile mälestuseks mütsimärgi; tema ema peab pubi – õlu on Jackile maja kulul, kui ta sealt kunagi läbi jõuab astuda.
Mehi ei huvita tee ja võileivad, mida neile pakutakse. Puuduvad ka rummiportsud või ühispalved – nende järele vajadust ei tunta. Kõlab signaal ja nad ronivad maabumisalusele. Jack on miinipildur ning istub kõige taha.
Esimene märk sellest, et asjad hakkavad viltu kiskuma, tuleb siis, kui sakslaste konvoi kanadalaste vasakul käel brittide eriüksused ära lõikab. Tulevahetus annab rannakaitsele märku, et midagi on toimumas, ning peagi säravad taevas signaal- ja valgusraketid. Ründajad on nüüd nähtaval ning üllatusmoment kadunud. Kanadalased üritavad jälgi segada ning võtavad suurema kaare, mis tee rannikuni pikemaks muudab. Nüüd ei õnnestu neil koiduhämaruses maabuda; nende alused jõuavad randa täies päevavalguses.
Neid ümbritseb tohutu mürsurahe, „nagu tuhandetest torudest“: Jackile tundub, otsekui siseneksid nad põrgu eeskotta. Tema kuulub teise lainesse. Viissada meetrit kaldast eemal tabab tihe kahurituli ka tema alust. Kuul vihiseb tema sõdurikuu