Kuidas mu isa endale uue naise sai
Reeli Reinaus
12-aastane Kaisa elab koos isa Steni ja retriiver Frediga. Kaisa ema suri siis, kui tüdruk oli veel väike, kuid ühel päeval teatab isa, et ta kavatseb uuesti abielluda. Naist aga veel ei ole ja nüüd järgneb rida soovitusi ja koomilisi vahejuhtumeid õige naisekandidaadi otsimisel… "Kuidas mu isa endale uue naise sai" on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" võidutöö
Reeli Reinaus
Kuidas mu isa endale uue naise sai
Ootamatu otsus
Tere! Kõigepealt tutvustan ma ennast. Minu nimi on Kaisa, ma olen 12-aastane ja käin kuuendas klassis. Ja ma elan Tallinnas. Ühes majas. Ma midagi täpsemat ei ütle, sest muidu te võite meie maja juurde piiluma tulla. Isa on niigi teinekord natuke kuri, et meie Fredi tõmbab inimesi ligi.
Fredi on nimelt meie koer, Labradori retriiver. Ta on väga suur, väga sõbralik ja väga armas. Ja seda viimast teab ta ise ka väga hästi. Seepärast proovib ta kõikide meie aiast möödujate tähelepanu muudkui endale tõmmata. Kuid teinekord püüavad inimesed talle toitu anda ja see ei pruugi olla Fredi jaoks just kõige tervislikum. Sageli viskavad need toitjad meie aia taha siis ka kommi- ja jäätisepabereid ning muud prügi.
Aga nüüd kaldusin ma teemast veidi kõrvale. Ma tahtsin mainida, et elan nimelt koos isaga. Tähendab: elasin. Vahel on ikka veel natuke imelik, et me enam kahekesi ei ole.
Ma ütlen selle nüüd ka veel ära, et mu ema on surnud. Nüüd te siis teate. Ega ma rohkem sellest rääkida ei tahagi. Mitte et oleksin nüüd nii kurb. Muidugi olen, aga eks sellega harjub. Pealegi suri mu ema siis, kui olin alles päris väike, seega ei mäleta ma temast just palju.
Tegelikult tahan rääkida hoopis sellest, kuidas mu isa endale viimaks uue naise sai. Sellega oli tükk tegemist ja isa naiseotsingud võtsid nii isalt kui ka minult palju aega ja energiat. Järgnev lugu juhtus kaks aastat tagasi.
Isa oli olnud seniajani üksikisa. Ega ta tegelikult väga üksik olnudki, sest isal oli siis ja on ka praegu palju sõpru. See tähendas rohkem seda, et ta kasvatas mind üksi. Samas võiks ka selle kasvatamise asjus veidi vaielda.
Aga minu isast veel nii palju, et ta nimi on Sten, ta on kolmekümne seitsme aastane ja töötab suures arhitektuuribüroos arhitektina. Ehk siis, kui kellelgi on vaja maja ehitada, teeb minu isa selle jaoks joonised – missugune see maja tulema peaks.
Igal juhul olime me isaga kuni ajani, millest ma nüüd rääkima hakkan, alati kahekesi väga hästi läbi saanud. Isa leidis ikka aega viia mind kinno või loomaaeda või käisime rattaga sõitmas. Kuid siis saabus päev, mil isa otsustas meie elukorraldust muuta. Sellele järgnenut püüangi nüüd võimalikult üksikasjalikult kirjeldada.
See juhtus eelmisel kevadel, täpsemalt päris märtsi alguses. Isa viis mind kõigepealt kinno ja seejärel raamatupoodi, kust võisin endale ükskõik millise raamatu valida. Ja nagu sellest veel vähe oleks, läksime kõige lõpuks kohvikusse. Kinos käimine on meil tavaline komme, seega ei kahtlustanud ma alguses midagi. Kuid raamatupoes hakkas mulle asi veidi kahtlane tunduma, sest tavaliselt hoiab isa end raamatupoodidest ja raamatukogudest nii kaugel kui võimalik.
Isa oli nimelt noorena suur lugeja. Sellest annavad tunnistust ka raamatud tema vanematekodus. Need on isa vanas toas ikka veel alles, nagu ka isa kirjutuslaud ja riidekapi külge naelutatud korvpallirõngas. Aga kuna isal pole töö tõttu juba aastaid olnud aega lugeda, siis väldib ta ka raamatutega seotud kohti, nagu poed ja raamatukogud. Tegelikult müüakse raamatuid ju ka supermarketites, kuid õnneks pole isa toidu ostmist seetõttu veel ära lõpetanud.
Ühesõnaga, kui raamatupoes tundus asi ainult natuke kahtlane, siis kohvikus, kus isa lausa sundis mind kõige suuremat koogitükki valima, olin ma täiesti kindel, et midagi on lahti. Ja olgugi et ma olin millekski põrutavaks põhimõtteliselt valmis, oleksin ikkagi peaaegu koogitüki kurku t