Parandusmaja varjud
Jennifer Worth
Järjes raamatule „Kutsuge ämmaemand“ jätkab East Endis põetajana töötanud Jennifer Worth lugudega 1950ndate Londoni vaeste elust-olust ja neist, kellele ei pakkunud elu muud võimalust kui parandusmaja, kuid kes ennast sellest hoolimata välja rabelesid. Siin on lugu Jane’ist, kes Nonnatuse majas koristas: tema sattus parandusmajja juba imikueas ja oli oletatavasti aristokraadi vallaslaps. Peggy ja Franki vanemad surid pooleaastase vahega ja lapsed jäid lageda taeva alla… Kõik need lood annavad haarava pildi, parandusmaja varjudest, mis alati neid inimesi saatsid, aga niisamuti visadusest ja hingejõust, mis lihtsatel inimestel raskusi ületada aitas.
Jennifer Worth
Parandusmaja varjud
Pühendatud lugupidamise ja tänuga Patricia Holt-Schoolingile kirjastusest Merton Books, kelle visioon, ettevõtlikkus ja südidus andsid tõuke nende raamatute esmaseks avaldamiseks
Tänusõnad
Maysel Brarile juriidilise nõu eest, Douglas Mayle, Peggy Sayerile, Betty Hawneyle, Jennie Whitefieldile, Joan Handsile ja Helen Whitehornile nõuannete, korrektuuri lugemise, teksti tippimise ja võrdlemise eest; Philipile ja Suzannah’le kõige eest; kõikidele lahketele inimestele, kes mulle parandusmajade süsteemist kirjutasid, eriti Kathleen Daleyle ja Dennis Strange’ile; Chris Lloydile Bancrofti raamatukogust Mile Endis Londonis; Jonathan Evansile Londoni Kuningliku Haigla arhiivist; Eve Hostettlerile Isle of Dogsi ajaloofondist Island History Trust; Jean Toddile, Allan Youngile ja Jeff Wrightile abi eest arhiivipiltidega; riiklikule arhiivile London Metropolitan Archives; Hackney arhiivile; Camdeni kohalike uuringute ja arhiivikeskusele; Kenti Gravesendi raamatukogu kohaliku ajaloo kogule; Peter Higginbothamile abi eest parandusmajade ajalugu puudutava materjali ülekontrollimise eest.
ESIMENE OSA
PARANDUSMAJA LAPSED
Nonnatuse maja
Nonnatuse maja oli samal ajal nii nunnaklooster kui ka koht, kust St. Raymund Nonnatuse õed osutasid põetus- ja ämmaemandateenuseid.[1 - St. Raymund Nonnatuse ämmaemandad on pseudonüüm. Olen nime võtnud St. Raymund Nonnatuse, ämmaemandate, akušööride, rasedate, sünnitajate ja vastsündinute kaitsepühaku järgi. Tema ise sündis keisrilõike abil (non natus tähendab ladina keeles „mitte sündinud”) 1240. aastal Kataloonias Hispaanias. Tema ema suri sünnitusel, mis pole üllatav. Raymund Nonnatusest sai preester. Ta suri 1240. aastal.] Maja asetses Londoni Docklandsi südames ja praksise piirkond hõlmas Poplari, Koertesaare (Isle of Dogs), Stepney, Limehouse’i, Millwalli, Bow’, Mile Endi ja osa Whitechapelist. Mina töötasin õdedega 1950ndatel. See oli Teise maailmasõja järgne aeg, kus kõikjal oli näha laastatud linna arme: pommiväljasid, mahapõlenud poode, suletud tänavaid ja (enamasti asustamata) katuseta maju. See oli aeg, kui dokid tegutsesid täies hoos ja miljoneid tonne laevalasti liikus iga päev dokkidesse ning sealt välja. Tohutud kaubaalused seilasid lootside juhtimisel mööda keerulist Thamesi kanalite, lüüside ja eeldokkide süsteemi sadamasildade äärde. Polnud tavatu tänaval käies mööduda kõigest mõne jala kauguselt kõrguva kaubalaeva kerest. Isegi veel 1950ndatel lossiti peaaegu 60 protsenti laadungitest käsitsi ning sadamad kihasid töölistest. Suurem osa neist elas oma perega dokkide läheduses väikestes majades ja üürikorterites.
Pered olid suured, mõnikord hiigelsuured, elutingimused ahtad. Õigupoolest võiks tänapäevaste standardite järgi pidada tollaseid tingimusi väga armetuks. Suuremas osas majades oli külm kraanivesi, aga sooja vett polnud. Umbkaudu pooltel oli tualett majas, ent ülejäänutel oli kemps hoovis ja nad jagasid seda tavaliselt teiste peredega. Vannituba oli väga vähestel. Ennast pesti plekkvannis, mis asetati köögi- või elutoapõrandale, ehkki sageli käidi ka linnasaunas. Enamikus majades oli elektrivalgus, aga tavaline oli ka gaasivalgus ja ma olen nii mõnegi lapse ilmale aidanud võbeleva gaasitule valgel, nagu samuti tõrviku ja tormilaterna p