Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks

Maitreyabandhu

Ära ela autopiloodil – ela elu täie tähelepanuga. Teadlikkusest tõuseb kasu nii igapäevaste kui ebatavaliste kogemuste puhul. See on muistne budistlik tarkus, mida on juba palju sajandeid harjutatud. Selle kaheksanädalase kursuse jooksul näitab Maitreyabandhu, kuidas tänapäevase elu keskel teadlikkust rakendades elu kaotsiläinud hetki taasavastada. Maitreyabandhu on kogenud meditatsiooniõpetaja ja juba 25 aastat Triratna ordineeritud budistide ühenduse liige. Praegu elab ja töötab ta Londonis.

Maitreyabandhu

Elu täie tähelepanuga

AUTORIST

Maitreyabandhu on kogenud õpetaja ja Triratna budistliku kogukonna liige. Ta pühitseti liikmeks 1990. aastal ning on avaldanud artikleid budismi ja meditatsiooni teemadel nii Suurbritannias kui mujal. Ta on avaldanud ka luuletusi ning töötanud mitmesugustel elualadel, nagu kujutav kunst, ooper ja alternatiivravi. Maitreyabandhu on sageli budismi meedias tutvustanud, sealhulgas televisioonis ja raadios. Ta on tegev Londoni budismikeskuse tervise ja heaolu arendamise programmis Breathing Space. Ta elab ja töötab Londoni budismikeskuses Londoni East Endis. See on tema teine raamat.

SISSEJUHATUS

KUIDAS NГ„HA Г•IT

Mul on meeles üks intervjuu telestsenaristi Dennis Potteriga. Saate salvestamise ajal põdes Potter juba lõppstaadiumis vähki ning teadis, et tal on elada jäänud veel vaid mõned nädalad. See on eriline intervjuu: Potter oma hallis ülikonnas rüüpab šampanjat, suitsetab ühe sigareti teise järel ning neelab aeg-ajalt vedelat morfiini, et valusid vaigistada. Muu hulgas räägib ta õitsevast ploomipuust oma tagaaias.

„Eelmisel nädalal, vaadates kirjatööd tehes aknast välja, märkasin ma, et need on kõige valgemad, õhulisemad, õitsvamad õied, mida võib ette kujutada.“ Ta jätkab: „Kõige vahetu praegusus on imeline, kui inimesed vaid suudaksid seda näha… Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema, selle kõige hiilgust…“[1 - Potter, D., Seeing the Blossom: Two Interviews, a Lecture and a Story, Faber, London, 1994, lk 5.]

Potteri intervjuu on tunnistuseks sellest, milline võiks olla meie elu, kui me tunnetaks surma kohalolu ning teaks, kui lühike ning mööduv on elu. Potter ütleb: „Kui sa näed olevikku, oh sa poiss, siis näed seda tõeliselt! Ning tunned sellest rõõmu!“ Kui hakkame elama täie tähelepanuga ja püüame näha „õitsvaimat õit“, siis elamegi oleviku vahetus tunnetamises, mida Dennis Potter oma viimases teleintervjuus ülistab. Kuid selleni jõuda pole kerge, sest nii paljud asjad võistlevad meie tähelepanu nimel. Moodne elu on väga keerukas, eriti linnas elades. Suurem osa inimesi peab aega jagama täiskohaga töö, perekonna ja ühiskondliku elu vahel. Peame üha uutele meilidele vastama, parkimiskohta otsima, poest toitu ostma, telefonikõnesid tegema, küttearveid tasuma ning tolmu tõmbama. Peame tütre trenni, auto parandusse ja ülikonna keemilisse puhastusse viima. Ning kõik see sunnib meid oma elule pealiskaudselt lähenema. Meil pole aega, et asju lõpuni kogeda. Meil on kogu aeg kiire, sest peame tegema mitut asja korraga.

Kui tahame elu sügavamalt kogeda – kui tahame näha „õitsvaimat õit“ –, peame esmalt uurima viisi, kuidas elame. Me tahame elust rahuldust tunda, kuid selle asemel on meie ees üha enam valikud, vähemalt läänemaailmas elades. Meil on kombeks uskuda, et mida rohkem valikuid meil on, seda õnnelikumad oleme. Kui reisime äriklassis, siis lisaks suuremale jalaruumile pakub lennufirma meile ka rohkem valikuid. Seega tahame me rohkem raha, et meil oleks rohkem valikuvõimalusi, kuna see teeb meid õnnelikumaks. Kuid sel võib olla ka negatiivseid tagajärgi. Kui valikuvõimalusi on liiga palju, võib see meid halvata ning kahjulike valikuteni viia. Me valime asju, mis meid pikemas perspektiivis õnnelikuks ei tee: sigaretid, karastusjoogid, rämpstelevisioon. Ning kõigi valikute tegemine – kuhu kooli oma lapsed saata, mis täidisega pirukaid võtta, kust soo