Nisuvaba dieet

William Davis

Kas teadsid, et kaks nisusaiaviilu võivad tõsta veresuhkru taset rohkem kui kaks supilusikatäit suhkrut? „Nisuvaba dieet“ näitab, kuidas nisust – ka väidetavalt tervislikust täisteranisust – loobumine aitab jäädavalt langetada kehakaalu ning võib lahendada kõikvõimalikke tervise- ja seedehäireid. Dr William Davis, toetudes aastakümnete vältel läbi viidud kliinilistele uuringutele ja hämmastavatele tulemustele, mida on saanud tuhandeid nisust loobunud patsiente jälgides, näitab veenvalt, et see levinud toiduaine ei mõju inimesele hästi. Nisuvaba dieediga kaasneb palju olulisi häid tulemusi, sealhulgas: • 5, 10 või koguni 15 kilogrammi kehakaalu kadu esimese paari kuuga • insuliiniresistentsuse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi leevenemine • paranemine soolestikuhaigustest, nagu haavandiline koliit ja tsöliaakia • üldkolesterooli ja LDL-kolesterooli taseme oluline langus • nahaprobleemide (psoriaasist suuhaavanditeni) kadumine ja juuste väljalangemise peatumine • põletike ja reumatoidartriidiga kaasneva valu vähenemine Kergesti loetav, mõtlemapanev ja põhjalikele uuringutele toetuv „Nisuvaba dieet“ vaatleb uudse nurga alt tänapäeva üht tõsiseimat terviseprobleemi.

William Davis, MD

Nisuvaba dieet. Loobu nisust, langeta kehakaalu ja leia oma tee tervise juurde

Pühendatud Dawnile, Billile, Laurenile ja Jacobile, mu teekaaslastele nisuvabal rännakul.

SISSEJUHATUS

Vanemate või vanavanemate fotoalbumeid lehitsedes hämmastab sind ilmselt see, kui saledad kõik on. Naised kandsid tõenäoliselt kleite nr 36 ja meeste taljeümbermõõt oli 81 sentimeetrit. Ülekaalulisust esines võib-olla ainult paari kilogrammi võrra ning rasvumist väga harva. Ülekaalulised lapsed? Peaaegu mitte kunagi. 110-sentimeetrised taljed? Ei. 90-kilosed teismelised? Kindlasti mitte.

Miks olid viiekümnendate ja kuuekümnendate koduperenaised ja üldse kõik tol ajal elanud inimesed niivõrd palju kõhnemad kui tänapäeva inimesed, keda näeme rannas, kaubanduskeskuses või kodus peeglis? Tolleaegsed naised kaalusid tavaliselt 50 kuni 55 kg, mehed 70 kuni 75 kg. Tänapäeval oleme 20, 30 või koguni 90 kilogrammi raskemad .

Tolle ajastu naised ei teinud peaaegu üldse trenni. (Seda peeti sobimatuks, umbes nagu kirikus siivutute mõtete mõtlemist.) Kui tihti sa nägid ema jooksutosse jalga panemas ja viiekilomeetrisele sörgile suundumas? Minu ema jaoks oli trenn tolmuimejaga põrandate puhastamine. Tänapäeval pruugib vaid ilusa ilmaga õue minna ning näete kümneid naisi jooksmas, jalgrattaga sõitmas, kiirkõndi tegemas – 40 või 50 aastat tagasi ei avanenud sellist vaatepilti peaaegu kunagi. Ja ometi läheme iga aastaga üha paksemaks.

Mu abikaasa on triatleet ja triatlonitreener, mistõttu näen igal aastal paari sellist ekstreemspordiüritust. Triatleedid teevad intensiivselt trenni mitu kuud või koguni mitu aastat enne võistlust, mille käigus tuleb ujuda 1,6 kuni 4 kilomeerit, sõita jalgrattaga 90 kuni 180 kilomeetrit ning lõpetuseks joosta 20 kuni 40 kilomeetrit. Ainuüksi distantsi läbimine on suur saavutus, kuna võistluse käigus põletatakse mitu tuhat kalorit ning see paneb vastupidavuse tõsiselt proovile. Lisaks toitub enamik triatleete üsna tervislikult.

Miks on kolmandik neist pühendunud mees- ja naissportlastest siiski ülekaalulised? Triatloni läbimine kümme, kakskümmend või kolmkümmend kilogrammi ülekaalulisena on kahtlemata veelgi suurem saavutus. Siiski, kuidas nad ikkagi saavad olla ülekaalulised, arvestades, kui kõvasti ja pikka aega nad trenni teevad?

Loogiliselt võttes peaksid ülekaalulised triatleedid kehakaalu langetamiseks rohkem trenni tegema või vähem sööma. Minu meelest on see naeruväärne. Väidan, et enamiku ameeriklaste toitumisharjumuste ja tervise seisukohast pole suurim probleem rasv, suhkur, interneti populaarsuse kasv ega agraarse eluviisi kadumine. Probleem on nisu – või see, mida meile nisu pähe müüakse.

Kliimuffineid vГµi sibula- ciabatta ’t sГјГјes ei tarbi me tegelikult Г