Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus
Mikko Lagerspetz
Õpik annab ülevaate sotsiaalteaduste põhilistest meetoditest uurimismaterjali kogumisel ja kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel analüüsimisel. Tutvustatakse meetodite praktilisi eeliseid ja piiranguid, samuti teadusliku kirjutamise ja sotsiaalteadlase eetikaga seotut. Läbivaks teemaks on üleskutse valida meetodid kooskõlas uurimisprobleemiga, mille uurimine algab teoreetilise probleemi tõlkimisest empiiria keelde. Sellest kasvab omakorda välja uurimisstrateegia. Võimalike meetodite hulk on aga piiramatu, sellele viitab ka raamatu alapeakiri. Tegemist on esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Õpik sisaldab harjutusi ja näiteid Eesti jt. riikide sotsioloogide töödest. Tugeva metodoloogilise ja teadusfilosoofilise alusega käsitlus pakub huvi ka kogenumale sotsiaalteadlasele. Raamatu autor Mikko Lagerspetz on olnud sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s ja Eesti Sotsioloogide Liidu president. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias.
Mikko Lagerspetz
Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus
KГµik on vastus. Kui teaks ainult kГјsimust.
В В В В Paul-Eerik Rummo (1999)
EESSГ•NA
Armas lugeja – õppur või juba kogenum kolleeg või teie, keda ühiskonna uurimine lihtsalt mõnel põhjusel huvitab! Teie käes olev õpik annab ülevaate sotsioloogias – ja üldisemalt ühiskonna empiirilisel uurimisel – kasutatavatest meetoditest. Õpik sisaldab ka teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohavõtte ning mõnd praktilist näpunäidet. Ma ei taha väita, et see õpik kajastaks sotsiaalteaduste metodoloogia kõige uuemat hetkeseisu; areng on pidev ja uusimad algatused meetodi alal on tihti teada ainult mõne spetsiifilise uurimisteemaga tegelejatele. Teiselt poolt leian, et ka kõige uudsem metodoloogiline avang ei saa sisaldada midagi täiesti enneolematut (kui tegemist tõepoolest on teadusliku meetodiga). Sotsioloogia senise ajaloo jooksul on distsipliin jätkuvalt rinda pistnud inimeste ühiselu kõige keerulisemate küsimustega ja otsinud vastuseid, mis oleksid empiirilised, mitte ainult spekulatiivsed. Nimelt metodoloogias on see teadus juba ammu üpriski karastunud. Andes üldise ülevaate tavalisimatest uurimismeetoditest ja nende kasutamise loogikast usun ma, et olen lugejale abiks ka selliste meetodite mõistmisel ja hindamisel, mida siin eraldi käsitletud ei ole.
Minu erialase tausta tõttu on suur osa nii esitatud näidetest kui ka viidatud kirjandusest ja teooriatest pärit sotsioloogiast. Mu sooviks on siiski, et ka need ühiskonna empiirilisest uurimisest huvitatud lugejad, kelle akadeemiline eriala kannab mõnd teist nimetust, ei peaks tundma end kontvõõrana siin esitatud põhimõtteid ja arutlusi lugedes. Vaatamata uurimisteema täpsemale piiritlusele ja oma eriala eelistatud teooriavaramule on ühiskonda uurivatel teadustel palju ühist, ja eriti suur on see ühisosa meetodite ja metodoloogia valdkonnas. Andestatagu seetõttu vaatenurga mõningane kallutatus raamatus, mille lugejaskonna hulgas loodan ikkagi kohata kõiki ühiskonna uurimise huvilisi!
Õpik on kirjutatud esmajoones sotsiaalteaduste bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilasi silmas pidades. Nii sotsioloogia kui ka teiste sotsiaalteaduste õppekavades on uurimismeetodid kesksel kohal. Meetodite olulisusele vaatamata on eesti keeles sellealast õppekirjandust seni välja antud väga vähe. Ilmunud õpikud on keskendunud uurimismeetodite mõnele tahule: kaks praegu peamiselt kasutatavat on Liina-Mai Toodingu 2007. aastal ilmunud kvantitatiivse andmeanalüüsi õpik[1 - Teine, täiendatud väljaanne 2015.] (mis käsitlebki oma pealkirja kohaselt analüüsi, mitte kvantitatiivseks töötlemiseks sobivate andmete kogumist ja tootmist) ning Meri-Liis Laheranna raamat kvalitatiivsest uurimisviisist.[2 - Laherand 2008.] Sageli kasutatavas Bessi, Marksoni ja Steini sissejuhatavas sotsioloogiaõpikus[3 - Bess et al. 2000.] leidub samuti üks peatükk meetodite kohta. Viimasel ajal on õppetöös kasutamis