PГјha JГјri kutsikad

Tamur Kusnets

„Püha Jüri kutsikad” viib lugeja tagasi kuulsusrikka ülestõusu päevadesse, mil maarahva paremad pojad tegid mehetegusid ja võitlesid truult oma aadete eest. Otsustavate sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu, mille osalised peavad tulema toime halastamatu vaenlase poolt peale surutud raskete katsumustega. Jutustuse sündmustik leiab aset meile kõigile tuntud paikades ja heidab valgust ülestõusu seni varjul olnud tahkudele. „Püha Jüri kutsikad“ on kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Tamur Kusnets

PГјha JГјri kutsikad

Kui jo Harjo hakkas pääle

hakkas pääle ausa tööle

ausa tГјГ¶le soja tiele

soja tiella soudemaie

vaenuväella voitlemaie

ei siis Viru viibinessa

soja sikka saatanessa

ammunooli andanessa

raudameeste rindadessa

lääne laia kirveeida

järva pitkä moekasida

meie mieste malevada

kogusid viel toista korda

üle mätaste mägede

suure suode keskkeelle

metsa puole peitamaie

pajurägassa rühima

voerast vasta ottamaie

ristimehi ragumaie

oma maada oidemaie

kasumaada kaitsemaie

ema jäi oue oiel kättel

naine nurka nuttemaie

kallist oidema sГјlessa

В В В В Mahu kihelkonna Iila kГјlast

Proloog

„Nagu poja maad, nõnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.”

В В В В  Paavst Innocentius III, 1215 Lateraani kirikukogul.

В В В В  Henriku kroonika, XIX, 7

Seal, kus karmimatel talvedel hõõgusid taevalaotuses aeg-ajalt virmalised, kuid kus suved olid sellegipoolest kuumad, kus pooli vaevalt niisutas hapukapsamahla maitsega lahja meri, ent teist poolt ahistasid sünkjad laaned, oli üks maa. See oli maa, mille pind oli soine – võib-olla seetõttu, et seda oli tihedasti niisutatud pärisrahva verega, või siis sellepärast, et selle maa rahvas lõbus oli ihulikus läbikäimises – ja millest vaevu ulatasid kõrgemale künkaharjad. See maa oli kaetud tihedate laantega ning laialdaste rabadega; kes vaadanuks seda kanti kõrgemalt, nii merikotka lennu kõrguselt, näinuks maad kirjamas ka ohtralt järvesilmi. Omal kummalisel moel oli see maa isegi ilus oma vaiksete metsade, uduste järvede ning harvade iidvanade rändrahnudega, nii ei olnud midagi imestada, et ta oli pühendatud jumalaemale enesele, pühimale Neitsi Maarjale. Mitte et maa pärisperemeestelt oleks selleks just nõu küsitud, seda mitte, kuid naabrid nägid maa ilu seda paremini, nagu iga mees naabrinaistki näeb.

Seetõttu polnud imestada, et maa ilust vaimustatuna püüdsid naabrid teha ilusaks ka põlishõime, veendes neid kummardama Jumalat nii, nagu seda tegid ümberkaudsed rahvad. Ja kuigi asi kippus edenema visalt, usuti selles siiski edu märgatavat, kuni rõõmsa koerustüki käigus ühel või ivake rohkem kui ühel mustakuuemehel hingeke välja lasti, oli selle ettekäändeks siis päikese söömine[1 - Aastal 1191 pidi peaaegu ohverdatama preester Theoderic, kuna tema Eesti maal viibimise ajal toimus päikesevarjutus ning preestrit süüdistati päikese söömises. Liisku heideti härja ning preestri vahel koguni kaks korda, kuid mõlemal korral oli mehel õnne. Härjal mõistagi nii palju ei vedanud.] või miski muu.

Ent kord voolama pääsenud, ei tahtnud veri sel maal enam seisma jääda. Terve inimpõlv kasvas täis ajal, mil maa rahvas võitles naabritega, kellele seda sorti vagurad naljad, nagu preestrite nottimine, hinge ei mahtunud, ja ta võitles vapralt – mõneti rumalalt küll, kuid vapralt sellegipoolest, kuni langes siiski naabrite kanna alla. Nendest naabritest – ruteenide[2 - Ruteenid – venelased.] vürstkondadest, Rootsi ja Taani kuningakodadest, võitlevate munkade ordust ja Riia peapiiskopkonnast – jäid seda maad oma rusika all hoidma kolm viimast.[3 - Keskajal oli Liivimaa jaotatud mitme jõu vahel, kes kõik püüdsid saavutada teiste suhtes ülekaalu. Need jõud olid Taani kuningriik, Riia peapiiskopkond, millele tänapäeva Eesti Vabariigi territooriumil allusid Tartu piiskopkond Ecclesia Dorpatensis