Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja

Irene Zimmermann

Oskar ja Emma võiksid olla tõeliselt head sõbrad, kui poleks üht tillukest probleemi. Nimelt on Emma nähtamatu. Süüdi on selles veider miss Edison. Miss Edison pole üksnes Oskari ja Emma inglise keele õpetaja, vaid ka geniaalselt pöörane leiutaja. Tema uusimaks leiutiseks on nähtamatuks tegev skanner. Kahjuks on aga selle kõige tähtsam osa – kahekümne seitsme pooliga ventiil – katki. Oskar peab sellele võimalikult kiiresti asenduse leidma, sest muidu võib Emma igaveseks nähtamatuks jääda. Jama on aga selles, et samal ajal tuleb tal jageleda ka klassivendade Gnacki-gängiga ja ega koduski kõik korras pole … 208 lk

Irene Zimmermann

Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja

1.В peatГјkk

Korraga oli ta kohal. Nii-öelda selgest taevast. Kusjuures taevas oli küll kõike muud kui selge. Silmapiiril rippusid madalad pilved, kuulda oli tuhmi mürinat, lühidalt: paistis tulevat üks kena väike koleilm. Kusjuures polnud seegi veel selge, kas see tõesti kena ja väike tuleb. Pigem vastupidi, kui Oskar õigesti hinnata oskas.

„Proua Edison?” hüüatas ta üllatunult ja jäi kitsal kruusateel seisma.

Ta oli pea õlgade vahele tõmmanud ja vidutas uskmatult silmi. Kas see oli tõesti tema inglise keele õpetaja, kes seisis seal maja ukse ees? Muidugi, see oli proua Edison, kuid ta nägi hoopis teistmoodi välja kui koolis. Võib-olla põhjustasid seda prillid? Pikad punased juuksed? Või raskest tumerohelisest kangast vanamoodne kleit? Hõbedane pross krae juures? Põgusalt meenus Oskarile, mida oli Marlen – tema ema – rääkinud ülemöödunud nädalal pärast lastevanemate koosolekut: mõned inimesed tõesti väitsid, et uus inglise keele õpetaja olevat tegelikult nõid.

„Miks nii hilja?” Õpetaja astus sammu Oskari poole ja silmitses teda.

Oskar pilgutas närviliselt silmi. Kas proua Edison ajas ta kellegagi segi? Seda oli ennegi juhtunud, sest ta oli silmatorkamatu õpilane, kes vaevalt mõnele õpetajale meelde jäi.

„Miks nii hilja?” kordas proua Edison, kuna Oskar ikka vaikis. Ta astus veel lähemale.

„Vabandage,” sai Oskar suust ja langetas silmad, „ma arvan, et te ajate mind kellegagi segi.”

Kõige parema meelega oleks ta pööranud ringi, jooksnud minema, nii ruttu kui võimalik, aga kuna nüüd kostis alt järve poolt hääli – pilkavaid hääli, mis valjusti ja võidukalt huilgasid: „Oskar Püksipissija, täna saame su kätte, meie käest sa ei pääse!” –, jäi ta siiski seisma. See tegi ju sama välja: kas ta satub nõia kätte või saab Gnacki-gängilt peksa. Nii ja naa on ebameeldiv. Ta hingas sügavalt sisse. „Mina olen Oskar Schneider 7b klassist,” ütles ta. Seda võis küll vaevu kuulda, kuna samal hetkel tekitas üks reaktiivlennuk ülehelipaugu.

Õpetaja vaatas taevasse. „Pole paha,” pomises ta tunnustavalt, „seda peaks isegi oskama. Aga nüüd sinu juurde,” lisas ta ja ütles, nagu oleks osanud Oskari mõtteid lugeda: „Tule sisse. Otsus on ammugi tehtud. Ja jäta meelde: mina olen miss Edison. Muidu peaksin ma kahjuks …”

Kuldses raamis ümarate klaasidega prillid olid tal libisenud ninaotsale, kust need nimetissõrme energilise tõukega tagasi lükati, nii nagu Marlen ka tegi. See rahustas Oskarit, vähemalt natuke, ja pealegi oli kergendus see, et miss Edison jättis lõpetamata lause sellest, mida ta muidu peaks tegema. Oskar ei tahtnud eriti koledate asjade kohta nii täpselt kuulda. Need juhtuvad millalgi, seda teadis ta oma kogemuste põhjal, aga oli parem eelnevalt nende peale mitte nii palju mõelda.

„Said sa aru?” hüüatas õpetaja.

Oskar võpatas. Just nii oli möiranud Gunnar, tema võõrasisa, kui läinud esmaspäeval talle kõrvakiilu andis. See oli olnud päris tugev ja isegi Marlen leidis, et nii ärgu Gunnar enam iial tehku, muidu võib endale uue elukoha otsida.

„Jah, muidugi, vabandust,” kogeles Oskar ja tõstis silmad.

Alles nüüd märkas ta, et majauks õpetaja selja taga oli paokil, ning püüdis majja sisse kiigata