Ma olen siin

ClГ©lie Avit

Elsa on koomas olnud viis kuud. Lootus, et ta veel ärkab, on kadunud. Tema pere ja arstid on silmitsi tõsiasjaga, et on aeg lülitada välja teda elus hoidvad aparaadid … Nad ei tea, et viimaste nädalate jooksul on Elsa teadvus osaliselt taastunud; ta kuuleb, mida tema ümber olevad inimesed räägivad, aga ei saa seda neile öelda. Thibault külastab samas haiglas oma venda, kes sõitis purjus peaga surnuks kaks teismelist tüdrukut. Emotsionaalselt segaduses otsib ta rahunemiseks vaikset kohta ja leiab tee Elsa tuppa. Nähes neiut seal rahulikult lamamas, ei suuda noormees uskuda, et ta lihtsalt ei maga. Thibault hakkab Elsat regulaarselt külastama. Õppides neiut tema pere ja sõprade abil rohkem tundma, saab ta aru, et hakkab temasse armuma. Ja kui ta temaga räägib, tundub talle üha enam, et too kuuleb tema iga sõna … Elsa jaoks on Thibault’ külastused nagu sõõm värsket õhku. Lõpuks ometi räägib keegi temaga, nagu oleks ta elus. Paneb ta naerma. Ja annab talle midagi, mille nimel võidelda … Nii algab armastuslugu, mis võib päästa mõlema noore inimese elu … Clélie Avit sündis 1986. a Auvergne’s. Tema 2015. a ilmunud esikromaan „Ma olen siin” (Je suis là), on saanud mitmeid kirjandusauhindu ja on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.

ClГ©lie Avit

Ma olen siin

1.

ELSA

Mul on külm. Mul on nälg. Mul on hirm.

Nii ma vähemalt arvan.

Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul … Võin ma ainult ette kujutada.

Ma tean, et olen koomas, kuna olen kuulnud neid sellest rääkivat. Ähmaselt. See pidi olema kuue nädala eest, kui ma esimest korda „kuulsin”. Kui mu arvepidamine on õige.

Ma pean arvet, nagu suudan. Ma olen lakanud arsti käikude järgi arvestamast. Ta peaaegu ei käigi enam. Ma eelistan arvet pidada õdede käimiste järgi, kuid need on üsna ebaregulaarsed. Kõige lihtsam on arvet pidada koristaja käikude järgi. Ta tuleb mu palatisse igal öösel kella ühe paiku. Ma tean seda, kuna kuulen tema käru küljes rippuva raadio kõlli. Ja nüüdseks olen seda kuulnud nelikümmend kaks korda.

Ma olen kuuendat nädalat ärkvel.

Kuus nädalat, ja kellelgi pole aimugi.

Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu aju suudab jälle kuulmist tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima.

Nad usuvad, et ma olen omadega täiesti läbi.

Isegi mu vanemad on hakanud lootust kaotama. Ema käib harvemini. Isa olevat kuuenda päeva järel loobunud. Ainult mu väike õde käib korrapäraselt igal kolmapäeval, vahel koos oma tolle hetke peikaga.

Mu õde on nagu teismeline. Ta on kahekümne viie aastane ja vahetab poisse peaaegu igal nädalal. Ma tahaksin käega ta juukseid sasida, aga kuna ma ei saa, siis kuulan tema juttu.

Ainuke asi, mida arstid oskavad öelda, on: „Rääkige temaga.” Iga kord, kui kuulen mõnda neist seda kordavat (muidugi harva, kuna nad käivad üha harvemini), on mul tahtmine tema roheline kittel talle kurku toppida. Ma isegi ei tea, kas see on roheline, kuid ma kujutlen seda rohelisena.

Ma kujutan ette palju asju.

Tõtt-öelda polegi mul muud teha. Sest kuuldes õde oma südameasjadest jutustamas, väsin ma ära.

Ta pole just eriti peenetundeline, see mu õde, aga ta kordab ennast. Ikka ja alati ühesugune algus, keskpaik ja lõpp. Ainus, mis muutub, on poisi nägu. Kõik nad on tudengid. Kõigil neil on motikad. Kõigis neis on midagi kahtlast, aga tema seda ei taipa. Ma pole talle kunagi öelnud. Kui ma ühel päeval koomast välja tulen, pean seda tegema. See võib talle kasuks tulla.

Õe puhul on siiski üks kasulik asi. Ta kirjeldab mulle, mis mu ümber on. See võtab ainult viis minutit. Viis esimest minutit, kui ta mu palatisse tuleb. Ta räägib mulle seinte värvist, ilmast väljas, millist seelikut õde kitli a