Dora, Dora

Heidi Köngäs

On 1943. aasta detsember. Teise maailmasõja lõpp ei ole enam kaugel. Saksamaa relvastusminister ja Hitleri peaarhitekt Albert Speer saabub väikese kaaskonnaga Soome Lapimaale. Ta kavatseb jätkata teekonda Jäämere ääres paiknevasse Saksamaa kõige põhjapoolsemasse sõjaväebaasi. Speeri vaevab hingehäda. Ta on olnud varem Hitleri soosik, aga nüüd on side Führeriga katkenud ja Speer tahab näidata, et on endiselt Saksamaale ustav. Reis on ränk. Sakslased ei suuda taluda pimedat inimtühjust ja verdtarretavat külma. Äärmuslikes oludes toimub üllatavaid kohtumisi ja sõja tõelisus avab paljude silmad. Speer teeb aga esimesed sammud omaenda süngesse sisemaailma. „Dora, Dora” on jutustus võimust, sõja meeletusest, natside kuritegudest ja sellest, kuidas isegi siis, kui inimene on sattunud keset halastamatut vägivalla masinavärki, ei pruugi ta olla võimeline nägema, mis tegelikult toimub. „Dora, Dora” valiti 2012. aastal Soome olulisema kirjandusauhinna Finlandia nominendiks. Kirjanik Heidi Köngäs on mitme Soome kirjanduspreemia laureaat, ta tegutseb ka telerežissööri ja produtsendina. 280 lk

Köngäs Heidi

Dora, Dora

Speer

Jäämeretee jookseb joonelt valges maastikus ja ma lisan gaasi. Lund valgustab vaid kidur kuu, kõhn nagu küüs, kui kolmest autost koosnev korteež Norra poole liigub. Ma juhin ise, tunnen, kuidas rool hoiab minust kinni niisama nagu mina roolist. Ma olen teel, aga tean, et ei saa ära minna. Kaamos on mingi hämar kajastus, valgem, kui olin oodanud. Mõtlesin, mis tunne oleks kaamoses olla, juba siis, kui neid asju Mannheimis koolis õpetati. Tollal mõtlesin küll rohkem ööta ööle, ööle põhjas, ajale, kui päike kaks kuud üldse silmapiirist madalamale ei lasku. Kuidas võib öö olla kirgas nagu päev?

Tahtsin sõita põhja, sest vajasin külmunud vaikust, liikumatut maastikku. Lumi tolmab teepervedel nagu tuhksuhkur, mida köögitüdruk läbi sõela kohvikoogile puistas, kui olin väike. Kõrval seisis ja ootas mustas rõivas toaneitsi, kellel oli valge rätik ja pisike põll. Ta tõstis kaunistustega Kartoffeltorte kandikule mokatasside ja hõbedaste suhkrutangide vahele ja viis koogi vanematele saali, kus nad helerohelises sohvanurgas alati oma õhtust kohvi jõid. Ma mäletan veel praegugi selle Reinimaa kartulikoogi pehmet vanillist maiku, kuhu segunes mandlit ja kaneeli. Väikesest peast püüdsin tihtipeale lõhnadest võlutuna kööki lipsata; võiks öelda, et kasvasin vormirõivaste keskel ja ka arvutama õppisin lakei punase vesti nööpide järgi. Sain arvutamise ettekäändel talle sülle ja vahel tõstis koguni ülemteener mu oma nööpe lugema. Ma ei mäleta, et oleksin istunud isa süles muidu kui pildistamise puhul. Mind küll kasvatati meie teenijaskonnast eemale hoidma, aga mina ei hoidnud. Kõige toredam oli garaažis, sest isa autojuht laskis meil vahel koguni roolis istuda ja mängida, et juhime. Kõik masinad huvitasid mind juba väikesest peast, kõik liikuv, kus vaid oli mootor. Autod meeldisid mulle hirmsasti, meil oli neid kaks. Suvel sõitsime lahtise autoga, talvel limusiiniga, see oli ema nõudmine. Ta ütles, et kui kord peab elama „siin Mannheimi pesas”, siis hakaku see vähemalt silma. Ema oli pärit Mainzist, ja ta ei unustanud seda kunagi ega lasknud eriti isal seda unustada.

Hommikul näitas Pohjanhovi kraadiklaas miinus kakskümmend seitse kraadi ja tuul andis külmatunnet juurdegi. Hingata oli peaaegu valus, kui Rovaniemi Haus der Kameradschafti juures autost välja tulin. Hoone välisseinad olid üleni valgete jääkristallidega kaetud. Ma teadsin, et pakasega hoonete püstloodis pindadele ja tippudele kogunevat härmatist nimetati ka kahutuseks. Lugesin maja juures olevatelt teeviitadelt võõraid kohanimesid: Muonio, Kittilä, Sinettä, Ranua ja Petsamo. Rasked nimed välja öelda, teadsin neist vaid Petsamot, kuhu olime teel. Teeviida järgi oli sinna sõita viissada kolmkümmend üks kilomeetrit, ees oli niisiis praegu talvise teega terve päeva reis.

KГµndisin uudsust Гµhkava