Erebos
Ursula Poznanski
Ühes Londoni koolis levitatakse arvutimängu nimega Erebos. Need, kes seda mängivad, satuvad sõltuvusse. Mängu reeglid on karmid: mängijal on ainult üks võimalus võita, seejuures peab ta mängima üksinda, rääkida Erebosist kellelegi teisele on keelatud. Kuid ülesanded, mida arvutimäng mängijatele jagab, peab täitma reaalses maailmas. Nii põimuvadki väljamõeldis ja tegelikkus. Ja ühel päeval käsib mäng Nikil tappa inimene… Ursula Poznanski on kirjutanud haarava loo, kuidas arvutimäng mängijat kinni hoiab, suunab ja käsutab. Hoiatav ja mõtlemisainet andev lugu. „Erebos“, mis on tõlgitud rohkem kui 23 keelde, sai Saksa Noorsookirjanduse auhinna.
Ursula Poznanski
Erebos
See algab alati öösel. Just öösiti toidan ma oma plaane pimedu sega. Kui maailmas on midagi ohtralt mu käsutuses, siis on see pimedus. Pimedus on sobiv pinnas kosutama seda, mida ma kas vatada soovin.
Kui vähegi võimalik, olen alati eelistanud ööd päevale ja keldrikorrust aiale. Vaid pärast loojangut julgevad mu meeltes elavad moonutised urgastest välja pugeda jääkülma õhku hingama. Nad ootavad, et kingiksin nende vormitutele kehadele omapärase gro teskse ilu. Sööt peab olema ilus, nii et saak märkaks konksu alles siis, kui see juba sügaval ta ihus kinni on. Minu saak. Tahaksin seda peaaegu kallistada. Omamoodi teengi seda. Minu aimus saame me üheks.
Mul pole vaja pimedust otsida, sest see on alati mu ümber. Hingan seda välja nagu õhku. Nagu oma keha hõngust. Praegu sel ajal hoiavad inimesed minust eemale ja see sobib mulle hästi. Nad hiilivad ebalevalt ja hirmu tundes mu ümber, isekeskis sosis tades. Nemad arvavad, et hais hoiab neid eemal, kuid mina tean, et tegelikult teeb seda pimedus.
1
Kell oli juba kümme minutit kolm läbi, kuid Colinit polnud ikka veel. Nick põrgatas korvpalli kõigepealt parema käega vastu asfalti, siis vasakuga ning taas paremaga. Iga põrgatus tekitas lühikese meloodilise kumina. Ta püüdis rütmi hoida. Veel kakskümmend põrgatust, ja kui Colin selleks ajaks pole tulnud, läheb ta üksi trenni.
Viis, kuus. Polnud üldse Colini moodi ilma põhjenduseta tulemata jätta. Ta teadis suurepäraselt, kui nobe nende treener on inimesi meeskonnast välja viskama.Ka Colini mobiil ei olnud sisse lülitatud. Nagunii ta unustas jälle seda laadida. Kümme, üksteist. Aga et ta unustas ka korvpalli, sõbrad ja meeskonna? Kaheksateist. Üheksateist. Kakskümmend. Ei mingit Colinit. Nick ohkas ja korjas palli kaenlasse. Polnudki paha. Täna saab ta viimaks ometi parim korvikütt olla.
Trenn oli jõhkralt raske ning kahe tunni pärast oli Nick higist läbimärg. Ta komberdas valutavatel koibadel duši alla ning jäi voolava kuuma vee alla kinnisilmi seisma. Colin ei ilmunudki välja ning Betthany oli läinud marru, nagu oodata võiski. Treener oli kogu viha Nicki peale välja valanud, nagu oleks tema süüdi, et Colin trenni ei tulnud.
Nick kallas šampooni pähe ja pesi oma pikki juukseid, mis Betthany meelest olid ülemäära pikad. Siis köitis ta juuksed kulunud kummiga hobusesabasse. Ta oli viimane võimlast lahkuja. Väljas hakkas juba pimedaks minema. Eskalaatoril metroosse laskudes otsis poiss kotist mobiiltelefoni ja vajutas Colini kiirvaliku numbrile. Teise kutsungi järel vastas kõnepost. Nick katkestas kõne sõnumit jätmata.
*
Ema pikutas diivanil, sirvis Гјht oma ajakirjadest ning vaatas midagi televiisorist.
„Täna saab ainult hot doge,” ütles ta veel enne, kui Nick enda taga ukse jõudis sulgeda. „Ma olen surmväsinud. Kas sa viitsid mulle köögist aspiriini tuua?”
Nick poetas trennikoti nurka ja pistis c-vitamiiniga aspiriinitableti veeklaasi. Et siis hot dogid. Suurepärane. Ta oli nälga suremas.
„Kas papsi polegi kodus?”
„Ei, ta tuleb täna hilja. Üks kolleeg peab sünnipäeva.”
Nick uuris igaks juhuks õrnas lootuses külmiku sisu – ehk leiab midagi viineritest suupärasemat – näiteks eilse pitsa jäägi. Kuid tal ei vedanud.
„Mida sa sellest Sam Lawrence’i asjast arvad?” hõikas ema el