Olla üheksavägine

Lehte Hainsalu

See raamat rändab koos Lehte Hainsalu, tema inimeste ja tema Tartuga. Autori sõnul on see ühe inimese teekond „Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas“. „Olla üheksavägine“ liigub ajas ja elusündmuste vahel vastavalt vajadusele edasi-tagasi-edasi, peatudes ja jälle tagasi pöördudes, nii et olulised hetked räägitakse lahti mitmest vaatenurgast. Üks elu, üheksa vaadet.

AutoriГµigus: Lehte Hainsalu ja Petrone Print OГњ, 2018

Toimetaja: Tuuli Kaalep

Kujundaja: Margit Randmäe

Fotod: Lehte Hainsalu perekonnaarhiiv, Elmar Einasto, Johannes Feldbach, Asti Kuuse, Kati Kuuse, Sulev Kuuse, Harald Leppikson, Aivo Lõhmus, Alar Madisson, Eino Palmar, Erik Peinar, Margit Randmäe, Mati Sööt, Malev Toom, muis.ee lk 25, Tartu Linnamuuseum lk 19, 66

ISBN 978-9949-651-14-6 (trГјkis)

ISBN 978-9949-651-16-0 (epub)

ISBN 978-9949-651-15-3 (epub)

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

TrГјkk: OГњ Greif

www.petroneprint.ee

Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,

mitte see mis oli, vaatan mina ise,

ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.

(Ene Mihkelson)

Aegruumi vägi

KRIIMANIS MÄNNI TALU KÖÖGIPOOLEL valitseb paras paanika. Perenaine Anna, muidu rahu ise, välgutab priskeid õhetavaid käsivarsi, nagu oleks tal neid vähemalt tosin. Aeg pressib peale, asjad pooleli puha või pole hakatustki saanud. Kui söökidega vast kuidagi jõuab, siis kambrid on veel kraamimata, perelaud ja pikad pingid küürimata, söögiriistad üle mõskmata, roostes noad-kahvlid tuhaga puhastamata, laudlinad ja paremad käterätid triikimata, ussaed pühkimata, lehm nüsmata, põrssad söötmata. Abikäsi läheks vaja! Mitte kõik tütred ja miniad pole pärale jõudnud, mõni hiilib ehk aameni ajaks, ning pereminia Elsa, noh too, mis temast nüüd.

Magusat auru pahvib seakartulipajast pliidi tagumises augus, selle taltsutamiseks on vägev puukaas veerandi jagu ära nihutatud, peal maokas raudkulp käepärast, et võta ja sega. Keskmises augus keeb süldipada, kerkivate ja lõhkevate leememullide vahelt pöörab end roosa seasõrg aeg-ajalt nähtavaks. Esimeses augus saavad kõrvitsad kohe valmis, pasteedipada juba ootab platsi. Pliidi tagumisel serval, savitatud seina ligi, nurrub kõhukas veekann, too on kuum küll, aga ei kee veel. Varsti võib vaja minna palju vett, peaks üles panema kasvõi tsinkpangega ja silmapesukausiga, aga kuhu. Ehk saab mõni auk vabaks, enne kui.

Nurgakambris seisab Elsa abielusängi jalutsi varjus köötsakil, hoiab mõlemast ilunupust kramplikult kinni, nii et sõrmenukid valged, ja õõtsutab ennast. Elsa paneb täpselt tähele ja jätab igaveseks meelde: jaluts on tumepruuniks värvitud; nupud on siledad ja ümmargused; ühel nupul krobetab valgeks küntud vagu. Nagu Kalevipoja künnitöö. Lembit vaigistas siin hammaste tuleku vaeva, seisis vanemate voodis püsti, nuttis ja sahkas nupupääd. Kõik hambad ei jõudnudki tulla.

Valuvahk sunnib Elsat hinge kinni hoidma. Ta iniseb tasa, omaette, läbi hammaste.

Uks kööki on paokil, sealt uhab leitset külmahigis ihule. Tuleb va Maali juba vai ei, kuulukse Hilda ütlevat. Keski tulebki, ongi vast Maali, ütleb Ida. Hilda Caroline ja Ida Alvine, Elmari uhked õed. Elmari! Valuhoog rebestab Elsat, sedakorda hinge.

Ei ole Maali, on Piirikraavi Ella lai hääl. Küsib, kuis on. Mis targemat, soiub eila õdagust pääle. Ella arvab, et peaks ehk Tartusse. Ei ole mul hobust anda, mehed teevad metsas palke, kostab Anna pahanenult ja nuriseb: Pole mul teda kuski panna, saunas ripub kesiku kere, aidas on kirst. Pidi lapsed välja kupatama, nüüd pole kedagi, kes ajaks hagu pliita alla.

Elsa kuuleb pealt ja mõtleb: no ei lähe mina sulle hagu ajama, ise viimse varba peal. Niipaljukest ikka võiks inimene iseenda päralt olla. Äkitselt jõuab olukorra tõsidus talle kohale – iseenda päralt ta kohe-kohe ongi, lapsega lesk, lindprii. Mine kus tahad, tee mis tahad. Väljakannatamata vaevas ronib Elsa sängi, tõmbab koduvillase teki üle pea, see lõhnab Elmari järele. Lõika