Meresoolane maasikmari

Adena Sepp

Meestes pettunud ja töölt sule sappa saanud Tairi läheb Saaremaale, et puhkusele sõitnud sugulase majapidamisel silma peal hoida ja saare rahus ning vaikuses hingehaavu ravida. Kuid juhuslik suudlus kenalt rannapoisilt, kes teda Meresoolaseks Maasikamarjaks hüüab, paneb Tairi südame kiiremini põksuma ja liblikad kõhus lendlema. Häda on vaid selles, et rannapoisi süda paistab juba hõivatud olevat.

Tairi tutvub nii rannaelu kui ka naabritega: kena ja lahke Vaikega, kelle meenutustest saab ta üht-teist ka oma lähedaste minevikust teada, ning tigeda ja pahasoovliku Kadriga. Peagi muutub Tairi rahulikuks plaanitud elu saarel üsna tormiliseks ning peaaegu ummisjalu põgeneb ta saarelt tagasi Tallinna, kuid näib, et tema süda on saarele jäänud…

Adena Sepp

Meresoolane maasikmari

1

Buss loksus aeglaselt mööda kruusateed, jättes enda taha hõljuma paksu tolmupilve, tekitades taas Tairi hinges musta masendust.

Juba hommikul tõustes oli Tairi vannitoas vasaku jalaga komistanud vastu pesumasinat ja kukkumise vältimiseks haaranud kinni dušikardinast, mis rabinaga aasadest järele andis ning ta leidis end koos kardinaga käpuli vannis. See oli halb märk, kuid praegu polnud tal aega sellesse süveneda. Ta oli ainult korraks pärast äratuskella helinat silmad kinni pannud, kuid uni oli märkamatult ta oma valdusse võtnud. Ta oli peaaegu terve öö poolärkvel püsinud. Mõttes püüdis ta endale sisendada, et küllap oli see põhjustatud reisiärevusest, kuid pigem siiski sellest, millega oli päeval silmitsi seisma pidanud… Polegi siis imestada, et ta oli vastu hommikut korraks raskelt suigatanud. Uuesti silmi avades oli ta ehmatus suur. Aeg pressis peale ja kardin jäigi sinna vanni puntrasse, küll tagasi tulles sätib ta selle taas oma kohale. Kiirustades oli ta siis hambaid pesnud ja seejärel toppinud hambaharja ning pastatuubi kähku kosmeetikakotti, visanud need käigult reisikotti ja luku kinni tõmmanud. Õnneks oli ta eelmisel päeval taibanud koti ära pakkida ega pidanud vähemalt hommikul enam pead vaevama, mida veel peaks kaasa võtma. Riidedki olid tugitooli seljatoele valmis sätitud ning need lendasid nagu imeväel selga. Tõmmanud veel käigu pealt harjaga läbi juuste, oligi ta valmis. Kott kätte, uks lukku ja juba oligi ta bussipeatusse tormanud.

Linn alles ärkas ning buss oli peaaegu tühi, sellest hoolimata oskas ta bussist väljudes oma kotisangaga kusagile tooli külge kinni jääda, nii et temale järgnenud noormehel tuli selle vabastamiseks abikäsi ulatada. Tänusõnu lausudes polnud tal mahti noormehele otsagi vaadata, kuna tuiskas kähku üle parkla järgmisse peatusse, et jõuda Saaremaale väljuvale bussile.

Kogu tee Tallinnast Virtsu oli ta tukkunud ja alles praamil, pärast tassi musta kohvi, mis tema arvates osutus üle mõistuse kalliks, oli ta hakanud toibuma. Hinda vaadates oli tundunud, nagu oleks ta tassi asemel pool pakki kohvi ostnud. Et nad ikka oskavad sellist hinda küsida, nagu sõidaksid siin praamil ainult rahakad, kuid praegu oli see tassike turgutuseks vägagi vajalik. Olgugi et ta oleks meelsasti ka ühe saiakese ära söönud, loobus siiski sellisest mõttetust raha laristamisest. Sättinud end aknaaluse laua taha istuma, rüüpas ta mõnuga kohvi. Ei saanud nuriseda, kohv oli kuum ja maitses hea. Tasapisi hakkas ta ka mõikama, mis ta ümber toimub. Heitnud pilgu aknast välja ja jälgides merepinnalt vastu peegeldavaid päikesekiiri ja laisalt laeva saatvaid kajakaid, jõudis temani teadmine, et praegu sõidab ta ju vabatahtlikult vastu katsumusele, millest tal tegelikult ettekujutustki polnud.

Nädal tagasi, kui täditütar Rita oli helistanud ja teinud ettepaneku tulla kümneks päevaks nende majapidamisel silma peale hoidma, oli ta küll esialgu vastu puigelnud, kuid viimaks siiski nõustunud. Egert oli Turja turismimänguga võitnud reisi Itaalia Dolomiitidesse ja neil polevat tõepoolest praegu kedagi käepärast võtta. Tairil seevastu oli pärast koondamist vaba voli ja aega küll. Pealegi oskas Rita