Betty Boop

Claudia PiГ±eiro

Claudia PiГ±eiro

Betty Boop

KГµigile minu sГµbrannadele, lihtsalt niisama

Silvina Frydmanile ja Laura Novoale, nemad ja mina teame, miks

(…) ajalehes ilmuvates politseilugudes jutustab ta lugejale, mis juhtus ja kuidas, kuid alati jõuab ta kohale pärast kaklust või roima, ta peab selle oma kujutluses tunnistuste ja asitõendite abil taaselustama. Tänaseni ei ole lugu kordagi hargnenud tema silme all ega ole ohvri karje ulatunud tema reporterikõrvu.

    Antonio Di Benedetto, „Kutsumuse puudumine“ („Selged jutud“)

Mikroskoopiline tolm, mida peidavad meie riided ja kehad, on meie käikude ning kohtumiste tummad, vankumatud ja ustavad tunnistajad.

    Edmond Locard, „Traktaat kriminalistikast“

Lugu jätkub, võib edasi minna, on erinevaid oletusi, kõik on lahtine, lugu vaid katkeb. Uurimine ei jõua lõpule, ei saagi lõppeda. Tuleks välja mõelda uus kirjandusžanr: paranoiline kirjandus. Kõik on kahtlusalused, kõik tunnevad, et neid jälitatakse.

    Ricardo Piglia, „Öine märklaud“

1

Esmaspäeviti kulub La Maravillosa country club’i sisenemiseks kõige rohkem aega. Näib, nagu ei lõppeks koduabilistest, aednikest, ehitajatest, torulukkseppadest, puuseppadest, elektrikutest, gaasispetsialistidest ja muudest töölistest koosnev järjekord iial. Gladys Varela teab seda. Seepärast vannubki ta tulist kurja, jõudes tõkkepuu taha, millel ripub silt „Teenindav personal“ ning kus temast eespool seisab vähemalt viisteist või kakskümmend inimest, kes samuti püüavad sisse pääseda. Ta kirub, et ei laadinud magnetkaarti, mis tagaks sissepääsu väljaspool järjekorda. Kuid paraku aegub kaart iga kahe kuu tagant ning kaardi laadimiseks vajalikke toiminguid saab teha vaid aegadel, mis kattuvad tema tööaegadega härra Chazarreta juures. Ning härra Chazarreta iseloom pole just kiita. Või vähemasti ei ole kiita tema näoilme, mis ajab Gladysele hirmu peale. Gladys ei tea, kas ilme, millega Chazarreta teda vaatab, peidab endas sünget meelt, ükskõiksust või lihtsalt sõnaahtrust. Kuid mis see ka ei oleks, on see igal juhul põhjuseks, miks Gladys ei ole kordagi söandanud end varem vabaks küsida või lipata tööajast valvelauda sissepääsukaarti laadima. Kõik tollesama näoilme pärast, millega Chazarreta teda vaatab. Või siis ei vaata, sest õigupoolest vaatab Chazarreta teda haruharva. Milleks teda vaadata? Teda. Chazarreta vaatab ebamääraselt ümberringi, vaatab justkui aeda või tühja seina. Ning alati pahura ilmega, tõsiselt, justkui vihaselt. Samas kõike juhtunut arvesse võttes on see ka mõistetav. Õnneks on Gladysel kaasas allkirjastatud sissepääsuluba. Niisiis tuleb seista sabas, mida ta ka teeb, kuid mitte keegi ei hakka härra Chazarretale helistama, et too annaks loa Gladys suletud asumisse sisse lasta. Härra Chazarretale ei meeldi, kui teda äratatakse, ning sageli magab ta kaua. Sageli heidab ta magama suvalisel ajal. Ja võtab napsu. Tublisti. Gladys vähemalt arvab nii või kahtlustab. Sest tihti leiab ta sealt, kus Chazarreta eelmisel õhtul unne vajus, klaasi või viskipudeli. Mõnikord magamistoast. Teinekord elutoast, rõdult või nende maja ülakorrusel asuvast kinotoast. Õieti mitte nende, vaid tema, sest peale naise surma elab härra Chazarreta üksi. Kuid selle kohta, naise surma kohta, Gladys küsimusi ei esita, temal ei ole sellega asja ega saagi olla. Talle piisab uudistesaates nähtust. Kuulujutud ei lähe talle korda. Gladys on majas töötanud kaks aastat ning naise surmast on möödas kaks ja pool või kolm. Vist ikka kolm. Sest nõnda talle räägiti, täpset kuupäeva Gladys ei mäleta. Tema täidab härra Chazarreta majas tööülesandeid. Ning mees maksab korralikult ja õigeks ajaks ega tee numbrit, kui Gladys mõne klaasi puruks pillab, riideeseme pesuvalgendiga ära rikub või koogi veidi kõrbema laseb. Ainult üks kord tegi härra Chazarreta numbri, suure numbri, see oli siis, kui kaduma läks üks foto, kuid hiljem sai härra aru, et see ei olnud Gladyse süü, ning koguni tunnis