Minu Kennedy

Stig Rästa

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt. Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi." Stig Rästa

Stig Rästa

Minu Kennedy

EessГµna

Kallis lugeja! Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust, tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole häda kedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.

Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“ on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miski ja samas ka mitte midagi.

Lisaks mainin, et selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga mitte midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber – tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi.

Aitäh

Stig Rästa

1

Umbes kümme aastat tagasi ärkasin ühel hommikul üles, enesetunne ilgelt halb. Juba kuu aega oli mu tervisega midagi korrast ära olnud ja kehakaalust olin kaotanud selle ajaga umbes kümme kilo. Lisaks tundsin nõrkust, peapööritust ja kõht oli pidevalt lahti. Olin käinud Lasnamäel perearsti juures kaalulanguse ja halva enesetunde üle kurtmas, aga ei leitud, et mul midagi viga oleks, ja öeldi lihtsalt, et söö rohkem. Okei, sõingi, aga ega see midagi ei aidanud.

Tol hommikul oli eriti jube olla. Taarusin kuidagi vannituppa hambaid pesema, aga käed ei tahtnud kuidagi mu käsklustele alluda ja tundus, nagu liigutaksin hambaharja suus vasaku käega. Sain aru, et midagi on tõsiselt viltu, panin autole hääled sisse ja sõitsin Mustamäele EMOsse. Sõit oli parajalt uimane ja pilt kergelt venitatud, nagu oleksin purjus. Kui erakorralise meditsiini osakonda sisse astusin, ei olnud järjekord õnneks kuigi pikk. Selgitasin teenindajale, et ma ei tunne ennast üldse hästi. Ta küsis kohe, mida ma võtnud või süstinud