PГµgenemine
Jean-Philippe Toussaint
Lühiromaan „Põgenemine“ on teine raamat Marie-tsükli romaanidest, mis kõik kaardistavad ebamäärast etappi armastussuhtes, lahkuminekueelset kahevahelolekut, kus armastus on muutunud võimatuks, kuid ei lase ka lahkuminekul teoks saada. „Põgenemine“ on eesti keeleski ilmunud romaani „Armastajad“ (Pegasus, 2010) eellugu. Kui „Armastajad“ viis suhtekriisis paari Tōkyōsse, siis „Põgenemise“ tegevus leiab aset peamiselt Hiinas, veel rohkem aga mitmesugustes kahevaheloleku kohtades, nagu lennukid, rongid, laevad, lennu- või rongijaamad, hotellid. Ollakse teel ära ja teel kuhugi, ja seda igas plaanis. Kõik saab aga alguse mõistatuslikust ja halvaendelisest pruugitud mobiiltelefonist, mis jutustajale Hiinasse saabumise puhul kingitakse… Toussaint maalib meisterlikult oma filmilikult visuaalses proosas vaateid, maastikke, valguse varjundeid, mitmesuguseid stseenikesi, nagu teeks seda reisikirjanik. Sama meisterlikult registreerib ta ka võnkeid ja värelusi tundemaastikul. Belglane Jean-Philippe Toussaint (snd 1957) on üks tänapäeva prantsuskeelse kirjanduse tunnustatumaid kirjanikke. Kõik tema seni avaldatud romaanid on mahult ja süžeelt napid, kuid ülimalt tihendatud, viimseni lihvitud proosapärlid. See kehtib ka 2005. aastal ilmunud romaani „Põgenemine“ kohta.
Jean-Philippe Toussaint
PГµgenemine
Suvi
I
Kas lõpeb iialgi mu lugu Marie’ga? Suvel enne meie lahkuminekut olin veetnud mõne nädala Shanghais, see polnud päris ametisõit, pigemini lõbureis, ehkki Marie oli mulle usaldanud isemoodi tööülesande (ma ei taha siinkohal üksikasjadesse laskuda). Päeval, mil ma Shanghaisse saabusin, tuli Marie’ äripartner Zhang Xiangzhi mulle lennujaama vastu. Olin teda varem näinud vaid korra Pariisis Marie’ kontoris, kuid tundsin ta kohe ära, ta vestles otse passikontrolli putka taga ühe vormirõivas politseinikuga. Ta oli nii umbes neljakümnendates eluaastates, prullakate põskede, täidlase näo, vaskja sileda nahaga ja kandis tumemusti päikeseprille, mis varjasid kogu tema näo ülaosa. Ootasime pagasilindi kõrval minu kohvrit ja olime vaevalt jõudnud vigases inglise keeles paar sõna vahetada, kui ta ulatas mulle mobiiltelefoni. Present for you, ütles ta, ja ajas mu sellega täielikku hämmingusse. Ma ei mõistnud, mispärast pidi ta esimese asjana mind varustama mobiiltelefoniga, üsna inetu tuhmhalli pruugitud telefoniga, millel polnud ei pakendit ega kasutusjuhendit. Kas selleks, et saada alati mu asukohta kindlaks teha, mu liikumistel silma peal hoida, mind pidevalt valvata? Ma ei tea. Kõndisin sõnatult tema kannul mööda lennujaama koridori, hinges ebamäärane ärevus, millele lisandus reisiväsimus ja võõrasse linna saabumise pinge.
Kui olime lennujaama klaasist liugustest väljas, andis Zhang Xiangzhi põgusa sõnatu käeviipega märku ja sedamaid sõitis ette tuttuus hõbehall Mercedes, mis jäi meie ees aegluubis seisma. Zhang Xiangzhi laskis autojuhil, hajusa olekuga, peaaegu nagu olematul noormehel mu kohvri pakiruumi tõsta ja tagaistmel platsi võtta ning istus ise rooli. Seal end sisse seadnud, andis ta mulle märku, et ma istuksin tema kõrvale mugavale kreemikarva nahkkäetugedega tuttuuelt lõhnavale istmele, tema ise vajutas kliimaseadme nuppe ja lülitas sisse konditsioneeri, mis hakkas vaiksel surinal tööle. Ulatasin talle jõupaberist ümbriku, mille Marie oli mulle tema jaoks kaasa andnud (ja milles oli kakskümmend viis tuhat dollarit sularahas). Ta tegi selle lahti, vedas pöidlaga üle rahatähtede serva, et neid kiiresti üle lugeda, sulges siis ümbriku ja torkas selle pükste tagataskusse. Ta kinnitas turvavöö ja me lahkusime aeglaselt lennujaamast, et keerata Shanghai kiirteele. Olime vait, prantsuse keelt ei rääkinud ta üldse ja inglise keelt oskas väga vähe. Ta kandis lühikeste käistega hallikat värvi päevasärki ja kuldketi otsas stiliseeritud draakonikihva või – küünist. Kingiks saadud mobiiltelefon lebas endiselt mu süles, ma ei teadnud, mida sellega peale hakata,