Suur koda

Nicole Krauss

New Yorgis veedab üks naine öö noore Tšiili poeediga. Enne, kui mees lahkub, jätab ta naisele päranduseks oma kirjutuslaua. Hiljem vahistab mehe Pinocheti salapolitsei… Põhja-Londonis avastab oma sureva naise eest hoolitsev mees juuksesalgu, mis harutab lahti kohutava saladuse… Jeruusalemmas taastab antiigikaupmees tükkhaaval oma isa kabinetti, mille natsid rüüstasid. Üks ese on endiselt puudu… Hõlmates mitut mandrit ja aastakümmet ning punudes peene võrgu eripalgeliste tegelaste eludest, jutustab „Suur koda” haarava ja liigutava loo armastusest, kaotusest ja olude kiuste ellujäämisest. Nicole Kraussi (snd 1974) peetakse oma põlvkonna üheks olulisemaks USA kirjanikuks. Tema seni viimane romaan „Suur koda” valiti 2010. aastal Baileyse naiste kirjandusauhinna nominendiks. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Kraussi romaan „Armastuse ajalugu” (e.k 2009).

Nicole Krauss

Suur koda

Sashale ja Cy’le

I

palume tГµusta

rääkige temaga.

Lugupeetud kohtunik, 1972. aasta talvel läksime R. – iga lahku – või õigemini peaks ütlema, et tema läks minust lahku. Tema põhjendused olid ebamäärased, kuid nende iva oli selline, et tal on salajane mina, argpükslik, põlastusväärne mina, mida ta ei saa mulle eales näidata, ja et ta peab minema ära nagu haige loom, kuni ta suudab seda mina parandada ja viia tasemeni, mis tema hinnangul seltskonda väärib. Ma vaidlesin talle vastu – ma olin olnud tema kallim peaaegu kaks aastat, tema saladused olid minu saladused, kui tema juures ka oleks midagi julma või argpükslikku, teaksin seda kõige paremini just mina – kuid see oli tulutu. Kolm nädalat pärast seda, kui ta oli välja kolinud, sain ma temalt postkaardi (saatja aadressita), milles öeldi, et tema arvates oli meie otsus, nagu tema seda nimetas, olnud küll raske, kuid siiski õige, ja ma pidin endale tunnistama, et meie suhe on igaveseks läbi.

Mõnda aega läksid asjad siis halvemaks, enne kui nad paremaks läksid. Ma ei hakka sellest rääkima – ütlen vaid seda, et ma ei käinud väljas, isegi mitte vanaemal külas, ja ma ei lasknud ka kellelgi endale külla tulla. Kummalisel kombel aitas mind ainsana see, et ilm oli tormine, nii et ma pidin pidevalt jooksma mööda korterit selle imeliku väikese messingist mutrivõtmega, mis oli tehtud spetsiaalselt vanaaegsete akende mõlemal küljel asetsevate riivide pinguldamiseks – kui need tuulise ilmaga lahti tulid, hakkasid aknad kriiskama. Korteris oli kuus akent ja just siis, kui ma olin lõpetanud ühe akna riivide pinguldamise, hakkas teine undama, nii et ma jooksin mutrivõtmega kohale ja siis sain ma ehk pool tundi vaikust ainsal toolil, mis korterisse oli jäänud. Vähemalt mõnda aega tundus, et maailmas ei ole muud kui see pikk vihmasadu ja vajadus riivid pingul hoida. Kui ilm viimaks selgines, läksin õue jalutama. Kõik oli üle ujutatud ning kogu sellest tüünest, peegeldavast veest õhkus rahu. Ma kõndisin kaua, vähemalt kuus või seitse tundi, läbi linnaosade, kus ma ei olnud kunagi varem käinud ja kuhu ma ei ole enam tagasi läinud. Selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, olin rampväsinud, kuid mul oli tunne, et olin end millestki puhastanud.

Ta pesi mu käed verest puhtaks ja andis mulle puhta T-särgi, võibolla koguni enda oma. Ta arvas, et ma olen teie kallim või isegi naine. Keegi ei ole veel teile järele tulnud. Ma ei lahku teie juurest. Rääkige temaga.

Õige varsti pärast seda lasti R. – i tiibklaver alla elutoa hiiglaslikust aknast, sama teed pidi, kust see oli sisse tulnud. See oli viimane tema asi, mis läks, ning senikaua, kuni klaver oli korteris olnud, tundus, et ta ei olnudki päriselt lahkunud. Nendel nädalatel, mil ma klaveriga kahekesi elasin, enne, kui sellele järele tuldi, tavatsesin ma seda mõnikord möödudes patsutada – täpselt samamoodi nagu ma olin patsutanud R. – i.

Mõni päev hiljem helistas mulle üks Paul Alpersi nimeline sõber ja rääkis, millist unenägu ta oli näinud. Unenäos olid tema ja suur luuletaja César Vallejo suures m