Politseiniku tГјtar

Katrin Pauts

Mõnikord on kummitused lihast ja verest… Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta. Muhu saarel Manala talus sündinud ja praegugi seal elav Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. „Politseiniku tütar“ on Pautsi esimene Saaremaa põnevik.

Pauts Katrin

Politseiniku tГјtar

Isa magab heinamaal

SГµrmede haardes kГјlmunud rohi

Isa, sosistan, Г¤rka

Õhtusöök ootab

Ta magab, sest siin on nii vaikne

Kuuleb vaid pilvi ja mulda

Isa, Г¤rka nГјГјd, ema ju ootab

Ta keetis su lemmiktoitu

Isa,

Sosistan, kardan ta raevu

Г•hk on heledalt karge

Tuul sasib ta juukseid

Isa magab,

KГµik on nГјГјd tasa

SГµrmede haardes kГјlmunud rohi

Ma ikka veel kardan ta raevu

21.В juuni 2012

20 aastat hiljem: kuhu kadusid Tuulegi küla „kolmikud”? Eva Niimand

Eva.Niimand@nadalaleht.ee

Mari, Irmeli ja Agneta. Rahvasuu kutsub neid kolmikuteks, kuigi nad polnud isegi sГµbrannad. Гњks surnud. Kaks kadunud. Mis nendega tol suvel tegelikult juhtus?

Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. Kolhoosiajal oli siin rohkem elu, aga praegu on põllumajandushooned maha jäetud. Neil on kurvad silmad, ripsmeteks nõgesed.

Siinsed inimesed tavatsesid ohkida: „Meie kandis ei juhtu kunagi midagi.” See polnudki nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. Olid ju diskod ja kinoõhtud naaberküla kultuurimajas. Pensionärid veetsid aega vallakeskuses käsitööringis, kuhu buss neid paar korda nädalas viis. Noored jõlkusid kaupluse ümber ja bussipeatuses, suitsetasid salaja. Suitsetamine oli mäss ja seiklus, kõige põnevam asi, mis nendega üldse võis juhtuda. Vähemalt nii nad kunagi arvasid.

Ükskord varastati pensionil möldrilt Põndaku Ormilt jalgratas. See oli suur sündmus. Kaua ja mõnuga heietas Orm üha pöörasemaid väljamõeldisi Lätist pärit mustlastest, kes olevat ratta tuuri pannud. Kord oli mustlasi kaks, järgmine kord juba kolm ja kolme kuu pärast terve jõuk. Orm vandus, et röövsalka kuulus mitu hambuni relvastatud meest. Neli kuud hiljem väitis Orm, et oli tol päeval jõugu käest ise vaevu eluga pääsenud – hüpanud rattalt ja jooksnud metsa, kuigi paar hullunud pilguga meest jooksnud talle, noad õieli, järele. Kohalikud vangutasid pead, aga uskusid meelsasti.

Kui lumi järgmisel kevadel sulas, leiti ratas mahajäetud hobusekopli lähedalt kraavist, kuhu Orm oli selle ilmselt purjuspäi ise unustanud. Kõik olid natuke pettunud. Orm üritas ikka veel röövlitest rääkida, aga lool polnud enam õiget mekki.

Aga 21. juunil 1992 juhtus midagi päriselt.

„See ei sobinud siia. See oli nagu mingi paha