Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu

Elizabeth Gilbert

Rahvusvahelise menuki „Söö, palveta, armasta” autori Elizabeth Gilberti uus raamat „Suur võluvägi” viib lugeja imede- ja rõõmuküllasesse maailma. Kohta, kus sünnib looming. Gilberti raamatud on pakkunud tiivustust ja turgutust igas eas ja igal elualal tegutsevatele inimestele. Uues raamatus tutvustab kirjanik oma loomeprotsessi ja jagab teraseid mõtteid loomingulisuse kohta. Ta arutleb sellise salapärase nähtuse üle nagu inspiratsioon ja julgustab lugejaid minema sinna, kuhu uudishimu neid kannab, ületama oma hirme, et tegeleda sellega, mida kõige rohkem armastame. Gilbert näitab, et loominguline elu pole üksnes kunstnike või kirjanike privileeg, vaid midagi, mis on kättesaadav kõigile. Ta arutleb, mida teha ja kuidas käituda, et saaksime elada loominguliselt, olgu siis meie sooviks raamatut kirjutada või maalida, mõni oma ammune unistus teoks teha või lihtsalt igapäevaellu rohkem ärksust ja kirge tuua. Gilberti südamlik ja lustlikult kahe jalaga maa peal raamat paneb otsima inimhinge salasoppidesse peidetud kummalisi kalliskive.

Elizabeth Gilbert

Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu

VAPRUS

PEIDETUD AARE

Elas kord mees nimega Jack Gilbert, kes pole mu sugulane – paraku.

Jack Gilbert oli suur luuletaja, aga kui te temast kuulnud ei ole, siis pole lugu. See pole teie süü. Tuntus ei läinud talle ilmaski suuremat korda. Aga mina teadsin teda ja armastasin teda aupaklikust kaugusest kogu südamest, nii et las ma jutustan teile temast.

Jack Gilbert sündis 1925. aastal Pittsburghis ja kasvas keset selle linna suitsu, müra ja tööstust. Noorpõlves töötas ta vabrikutes ja terasetehastes, aga tundis juba õrnas eas kutsumust kirjutada luulet. Ta vastas kutsumusele kõhklematult. Temast sai luuletaja, nagu mõnest teisest saab munk: vagadusest, armastusest ning eluaegsest pühendumusest armu ja ülevuse otsingutele. Minu meelest on see üsna hea viis saada luuletajaks. Või ükskõik kelleks, peaasi et kutsumus kõnetaks südant ja elustaks hinge.

Jack oleks võinud olla kuulus, aga ta ei hoolinud sellest. Kuulsaks saamiseks vajalikku annet ja sarmi tal oli, aga huvi mitte. Tema esimene luulekogu, mis ilmus 1962. aastal, võitis maineka Yale’i noorte luuletajate auhinna ja esitati Pulitzeri auhinnale. Veel enam: ta võitis peale kriitikute ka lugejate südamed, mis on tänapäeva luuletajale üsnagi raske. Miski temas meelitas ligi ja kütkestas. Jack oli nägus, kirglik, seksikas ja oskas laval särada. Ta oli naistemagnet ja meeste ebajumal. Teda pildistati Vogue’ile, fotol oli ta võrratu ja romantiline. Tema pärast mindi arust ära. Ta oleks võinud olla rokkstaar.

Aga tema kadus hoopis ära. Ta ei tahtnud, et liigne melu tema tähelepanu hajutaks. Hiljem teatas ta, et kuulsus oli teda tüüdanud – mitte sellepärast, et see oli kõlvatu, vaid lihtsalt sellepärast, et iga päev kordus täpselt üks ja sama. Ta otsis midagi värvikamat, peenekoelisemat, mitmekesisemat. Seepärast astus ta mängust välja. Ta kolis Euroopasse ja jäi sinna kahekümneks aastaks. Ta elas mõnda aega Itaalias, mõnda aega Taanis, aga enamalt jaolt Kreekas lambakarjuse mägionnis. Seal mõtiskles ta igaveste saladuste üle, vaatas, kuidas valgus vaheldub, ja kirjutas üksinduses luuletusi. Tal olid oma armulood, raskused, võidud. Ta oli õnnelik. Ta tuli hädapärast ots otsaga kokku, teenis elatist siin ja seal. Ta vajas väga vähe. Ta laskis oma nime unustusse vajuda.

Kaks aastakümmet hiljem ilmus Jack Gilbert jälle välja ning avaldas järjekordse luulekogu. Kirjandusmaailm armus temasse taas. Taas oleks ta võinud saada kuulsaks. Taas kadus ta ära – sedakorda kümneks aastaks. Nii käitus ta elu lõpuni: erakupõlvele järgnes üleva teose ilmumine ja sellele jälle erakupõli. Ta oli nagu haruldane orhidee, mis õitseb korra paljude aastate tagant. Ta ei reklaaminud end iial mitte natukestki. (Ühes intervjuus – neid andis Gilbert oma elus väga vähe – küsiti, kuidas oli kirjastusmaailmast k