Hukatus, häving ja mõrv

Ann Granger

Kui vana Monty Bickerstaffe leiab oma elutoast laiba, on see väga ebameeldiv üllatus – paraku ei jää see ka viimaseks. Monty ei taha eriti, et politsei hakkaks nuhkima vanas poollagunenud härrastemajas, kus ta üksi elab. Ühtlasi väidab ta kindlalt, et tal pole aimugi, kes see surnu olla võiks. Suurt rohkem pole politseil abi ka kohalikest elanikest, kes pole märganud midagi tavatut, ega Monty sugulastest, kes väidetavalt ei saa aru, miks see tundmatu surnukeha just sinna jäeti. Inspektor Jess Campbell on aga veendunud, et keegi valetab. Ta hakkab koos peainspektor Ian Carteriga Monty suguvõsa ajalugu uurima ning avastab sealt nii mõndagi vapustavat…

Ann Granger

Hukatus, häving ja mõrv

Tonyle ja Pat Davey’le meenutades paljusid ühiseid reise ja lootes, et neid tuleb veel rohkem

esimene peatГјkk

Monty Bickerstaffe taarus oma iseloomulikul kõnnakul edasi, vehkides käies kätega. Selline liikumisviis ohustas pudelikujulist eset väljaveninud kilekotis, mis tema parema käe otsas rippus. Tema ilmumine supermarketisse oli puhvetitiiva teistest poelistest tühjaks teinud. Üks väga noor juhataja abi oli lõpuks talle ligi astunud. Öelnud enne oma palve esitamist viisakalt „Kas ma saan teid aidata, härra?” oli ta selgeks teinud, et Monty viibimine poes pole teretulnud.

„Väike ülbe tobedik,” tähendas Monty mõminal enda ette. „Ma olen klient. Samasugune nagu kõik teised!”

Ta oli tollele noormehele seda juba Г¶elnud. Oli Г¶elnud ka vanemale sellile, kes oli oma nooremale kolleegile appi tГµtanud. Oli Г¶elnud seda poe turvamehele. Viimasele oli ta Г¶elnud tunduvalt rohkem.

„Ma esitan kaebuse ebaõige vahistamise pärast!” oli ta ähvardanud. „Kust te teate, et ma ei kavatse selle eest maksta! Ma pole poest veel lahkunud. Kuni ma pole poest lahkunud, tuleb eeldada, et ma kavatsen selle eest kindlasti maksta, mida ma ka teen. Pealegi pole teil isegi siis õigust mind läbi otsida,” lõpetas ta. „Teie pole võmm. Te peate siia päris politseiniku kohale tooma.”

„Ma tunnen seadust,” ütles poe turvamees väsinult. „Mitte nii hästi kui mina, vanapoiss,” ütles Monty talle.

„Jah, ma tean, Monty. Jäta meid ükskord ometi rahule, eks.”

Nad hoidsid tal maksmise juures silma peal. KassatГјdruk tГµmbus Montyst eemale, kui too talle raha andis, otsekui ei tahaks ta seda puudutada. Raha oli Monty puudutusest nakatatud.

„Kas ta mõnikord vannis ka käib?” kuulis Monty tüdrukut oma kolleegilt naaberkassas küsivat, kui ta eemale kõndis.

„Olgu, olgu, ära käperda!” oli ta turvamehele teatanud. „Mul on vaja kilekotti. Mul on õigus ühele kilekotile ja ma ei kavatse selle eest maksta. Olen oma viski eest juba küllalt maksnud.”

„Kaupluse reeglid näevad ette, et kliendid peavad maksma ka kilekottide eest,” lõikas juhataja abi mõtlematult. „Seda pole ju palju. Ainult viis penni. See tuleb keskkonnale kasuks.”

„Kuidas?” nähvas Monty.

„See vähendab kottide arvu seal väljas.” Nooruk – ja nooruk ta Monty silmis oli, vaevalt vanem kui koolipoiss, või vähemalt nägi sedamoodi välja – viipas käega peegliklaasist akna poole. „Inimesed loobivad neid kõikjale.”

„Kust te teate, et ma kavatsen oma jao minema visata? Ma tahan rõhutada,” jätkas Monty, „et kui see pudel peaks mul käest maha libisema – tänu sellele, et mulle pole antud kilest kandekotti – siis see puruneb, sellest jäävad killud ja see tekitab keskkonnale palju rohkem probleeme.” Monty paljastas oma hambad naeratuseks, mis kõik eemale peletas. „Pealegi, kui ma üritan katkise pudeli kilde üles korjata, sest ma tahan keskkonda kaitsta, lõhun ma oma käe ära …”

„Anna talle üks kott, Janette, kirevase päralt,” ütles juhataja väsinult.

Nad eskortisid Monty välja ja seisid seal reas, vaadates, kuidas ta kodu poole astuma hakkas. Monty lahkus kaupluse maa-alalt, möödus mitmest väikeärist, kõndis läbi linna ühe räpasema elamupiirkonna, siis läbi ühe uusrajooni, mis oli veidi paremas ko