Päästja
Jo NesbГё
Külmal talveõhtul kogunevad ostlejad tänaval jõulukontserti kuulama. Äkki läbistab muusikat aga lask ning esinenud päästearmeelane kukub surnult maha, kuulihaav peas. Harry Holel ja tema meeskonnal pole just palju, millest kinni hakata: pole kahtlusalust, relva ega motiivi. Ent tõelised mured algavad alles siis, kui selgub, et maha on lastud vale mees. Harry, kes sarja selles osas on peaasjalikult kaine, on uurimise käigus sunnitud nii enese kui ka Päästearmee jaoks ümber defineerima halastuse, usu ja omakohtu mõiste.Jo Nesbøle on tema müügiedu taganud oskus leida ja kirjeldada Oslo tänavatel seda, mis annab maailma ühe rikkaima riigi pealinnale hinge ja inimlikkuse mõõtme. Harry Hole põhjamaine äng, mida autor ise nimetab kireks, kuna kire puhul käivad loovus ja (enese)hävituslikkus käsikäes, teeb Holest geniaalse politseiuurija ja iseenda suurima vaenlase. Eesti keeles on varem ilmunud Nesbø romaanid "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid". 448 lk
Originaali tiitel:
Frelseren
Jo NesbГё
2005
This translation has been published with the financial support of NORLA
Toimetanud Minna Salmistu
Korrektuuri lugenud Kai Nurmik
Kujundanud Eiko Ojala
Copyright В© Jo NesbГё 2005
Published by agreement with Salomonsson Agency
В© TГµlge eesti keelde. Maarja Siiner, 2012
ISBN 978–9985–3–2525–4
ISBN 978–9985–3–3176–7 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2012
www.varrak.ee
TrГјkikoda OГњ Greif
Kes see on, kes tuleb Edomist, erepunaste riietega Bosrast, see silmapaistva kuuega, kes sammub oma jõukülluses? „See olen mina, õiguse kuulutaja, võimas päästma!”
Jesaja 63
I OSA
1. PEATГњKK
August 1991. Tähed
Tüdruk oli neljateistkümneaastane ning kindel, et kui silmad kinni pigistab ja keskendub, näeb ta tähti läbi katuse.
Ümberringi hingasid naised. Ühtlast rasket unehingamist. Ainult üks norskas, tädi Sara, kes oli saanud koha avatud akna all oleval madratsil.
Ta sulges silmad ning üritas hingata nagu kõik teised. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, eriti sellepärast, et kõik ta ümber oli uus ja teistmoodi. Akna taga oleva öö ja �stgårdi metsa hääled olid teistsugused. Inimesed, keda ta tundis Templi palvetundidest ja suvelaagritest, polnud enam endised. Ka tema ise polnud enam endine. Nägu ja keha kraanikausi kohal peeglis olid sel suvel uued. Ka tema tunded, veidrad kuuma ja külma lained, mis teda läbisid, kui mõni poiss teda vaatas. Eriti kui üks neist teda vaatas. Robert. Ka poiss oli sel aastal teistsugune.
Ta avas taas silmad ja vaatas pimedusse. Ta teadis, et Jumal võis teha imesid, ka lasta tähtedel talle läbi katuse särada. Kui Jumal vaid tahtis.
Päev oli olnud pikk ja sündmusterohke. Kuiv suvetuul sahistas niitudel vilja ning lehed tantsisklesid puudel palavikuliselt, nii et valgus langes sillerdades suvekülalistele õuemurul. Nad kuulasid ühe Päästearmee ohvitseride kooli kadeti jutustust oma tegevusest jutlustajana Fääri saartel. Mees oli ettevõtlik ning oli kõnelenud innukalt ja elavalt. Tüdruk oli aga olnud ametis pea ümber tiirutava mesilase äraajamisega, ning kui putukas korraga kadus, oli palavus ta uniseks teinud. Kui kadett lõpetas, olid kõigi pilgud pöördunud komandör David Eckhoffi poole, kes oli vaadanud neid nooruslike naerul silmadega, mis olid üle viiekümne aasta vanad. Mees oli tervitanud neid Päästearmee tervitusega, tõstes parema käe õla juurde, nimetissõrm taevariigi poole, tuues kuuldavale kõlava „Halleluuja!”. Siis palus ta Jumalal õnnistada kadeti tööd vaeste ja tõrjututega ning tuletas neile kõigile meelde Matteuse evangeeliumi, kus seisab, et Jeesus võib Päästjana nende hulgas ringi käia nagu võõras, nagu pikast vangipõlvest pääsnu, kellel pole ei toitu ega riideid. Ning et viimsel kohtupäeval saab õiglastele, kes on endast vähemaid aidanud, osaks igavene elu. Oli jäänud mulje, et kõne tuleb pikem, kuid siis oli keegi midagi sosistanud ja David oli naernud ning öelnud, et õigus, kava järgi pidi olema noorte veerandtund ning et täna ol