Kaitstud Eesti

Eero Lattu

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud otsusest, sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägibki see raamat.

Eero Lattu

Kaitstud Eesti

Autorilt saateks

Juulis 2014

Eesti 20. sajandi ajalugu on olnud täis pöördelisi sündmusi – rohkem dramaatilisi kui rahulolu- ja õnnehetki pakkuvaid. Tervelt 70 aastat peremehetsesid siin võõrad võimud ja eesti rahval jäi üle vaid oludega kohaneda ning parematele aegadele loota.

1918. aastal väljakuulutatud ning Vabadussõjas kaitstud Eesti Vabariik andis eestlastele ja laiemalt kõigile eesti kodanikele ainulaadse võimaluse elada rahus ning pärandada järeltulevatele põlvedele hästi toimiv riik ning vaimult terve ühiskond. Paraku läks teisiti. Alanud II maailmasõja keerises, kasutades tugevama õigust, sundis Nõukogude Liit Eestile peale häbiväärse baaside lepingu ja 1940. aasta suvel võttis üle kogu riigi.

Arvan, et on vähe neid inimesi, kes poleks kordki esitanud küsimust – miks nii läks või kas ikkagi pidanuks vastu hakkama. Rahvas ja sõjavägi olid ju selleks valmis. Isegi kui toonaste riigijuhtide poliitika näis oludest lähtudes mõistetav, saab järgnenud okupatsioonide laastavaid tulemusi arvestades langetatud otsused suure kahtluse alla seada. Selle asemel, et oma sõltumatust relv käes kaitsta, et ebaõiglusele väärikalt vastu astuda, valisid president ja sõjavägede ülemjuhataja järeleandmiste tee. Kui alles 1939. aasta jaanuaris pidas Laidoner oma Soome visiidi käigus sütitava kõne, lubades iseseisvust alati ja igas olukorras kaitsta, siis sama aasta detsembris tõstis ta Moskvas klaasi Stalini terviseks, mõistes hukka soomlaste „rumala” poliitika, mis maa sõtta kiskus. Kui Päts 1938. aasta veebruaris vabariigi 20. sünnipäeval kõnet pidas, siis kinnitas ta korduvalt, et eestlased on valmis oma riiki viimase veretilgani kaitsma. Aga 1940. aasta juunis-juulis võttis ta täitmiseks juhiseid Stalini emissarilt Ždanovilt ja allkirjastas järjest dokumente, mis Eesti riigi ülevõtmisele kaasa aitasid.

Üksikisiku roll ajaloos on tihti väga suur. Eriti käib see riigijuhtide kohta. Nende otsustest sõltub, kas rahvas saab rasketel hetkedel toetuda oma riigile või jääb tal üle vaid võõraste armulikkusele loota. 1939. aasta sügisel Eesti valitsuse poolt langetatud Pakt otsusest sõlmida Nõukogude Liiduga baaside leping, sai alguse alanduste tee kogu rahvale, mille kurbi mõjusid maitseme praegu ja ilmselt veel kaua tulevikuski. Päts ja Laidoner koos võinuks toimida ka teisiti. Sellisest teisest võimalusest räägib minu raamat.

Väljapääsmatuid olukordi pole olemas. Allaandmismeeleolud ja selle maailma vägevate arutu kummardamine tulenevad tihti eneseväärikuse puudumisest. Kui austad ennast, austavad sind ka teised.

I OSA

Pakt

1939. aasta 24. septembri hommikul oli Tallinna kohal taevas pilves. Puhus nõrk põhjakaaretuul. Jahe ja sombune ilm püsis juba mitmendat päeva, andes märku saabunud sügisest.

Vabariigi pealinna tühjavõitu tänavatel askeldasid siin-seal kojamehed, prahti ja mahalangenud puulehti hoolikalt kokku pühkides. Vabaduse platsil, hotell Palace’i ees, seisis kaks taksoautot. Ametiriietuses juhid ajasid klientide ootel juttu, arutades viimaseid linnauudiseid. Mööda Kaarli puiesteed liikus üksik voorimehekaarik Balti raudteejaama poole. Nagu kellavärk, alustas siitsamast platsilt iga veerandtunni tagant uut ringi elektritramm, pööras rataste kriuksudes Pärnu maanteele, möödus hoogu kogudes Saksa teatrist ja tegi järgmise peatuse Vene turul. Turg oligi sel pühapäevahommikul ainuke koht, kus rahvast rohkem liikus.