Назад к книге «Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne» [Виктор Суворов, Viktor Suvorov]

Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümne

Виктор Суворов

Väljapaistva ajaloolase, kirjaniku ja sõjandusanalüütiku Viktor Suvorovi uus raamat on triloogia „Suure Aastakümne kroonika“ esimene osa, kirjutatud bestseller „Vanakuradi vanaema“ parimates traditsioonides, grandioosne 1940-te lõpu – 1950-te aastate esimese poole, mil raske sõjajärgne kriis sundis Nõukogude Liidu juhtkonda otsima riigi arengu uusi teid, sündmuste ajalooline rekonstruktsioon. See raamat on sellest, kuidas Stalini pidevad läbikukkumised sise- ja välispoliitikas sõjajärgsetel aastatel viisid maa üliraskesse kriisi, klannide võitlusest nõukogude juhtkonna sees ja nende salajastest plaanidest, poliitilistest intriigidest ja sellest, kuidas tegelikult oli korraldatud riigi ja selle satelliitide juhtimise süsteem. Tolle aja sündmused said pöördepunktiks Nõukogude Liidu arengus ja määrasid ette järgneva NSV Liidu kokkuvarisemise ning kapitalistliku majanduse ja vaba turu triumfi. „Kõigi vastu“ on meie ajaloo uus sensatsiooniline versioon, mis purustab tavalised ettekujutused ja müüdid XX sajandi keskpaiga võtmesündmuste põhjustest.

Viktor Suvorov

Kõigi vastu. Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümnel

Tatjanale

Andetu ja enneolematult julm marssal Žukov ei jätnud endast maha mitte ühtegi vähegi iseseisvat ja hinnalist sõjalist mõtet, ta ei planeerinud ega viinud läbi ühtegi operatsiooni, milles kas või mingitki rolli oleks mänginud sõjakunst, vaenlase ülemängimine väejuhtimisoskusega. Ainult valdava ülekaaluga elavjõus, tehnikas, laskemoonas, kütuses. Ainult vaenlasest palju kordi suurema hulga hukkunud sõduritega. Vaieldamatult oskas ta vaid üht: halastamatult saavutada ükskõik millise oma käsu täitmise, hoolimata mõttetusest ja verest. Kuid Venemaal on tarvis suurt väejuhti võidetud sõjas!

В В В В MIHHAIL VELLER

Totalitarism on demokraatiast efektiivsem selles, mis puudutab valet ja vägivalda. Kuid demokraatia on totalitarismist efektiivsem majanduses, ja see sai lõpuks NSV Liidule saatuslikuks. NSV Liidu krahhi õppetund seisneb selles, et efektiivne majandus võitis efektiivse vägivalla.

В В В В JULIA LATГ•NINA

SISSEJUHATUS

13. septembril 1953. aastal asus Nikita Sergejevitš Hruštšov Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei keskkomitee (NLKP KK) esimese sekretäri ametipostile. 13. septembril 1963. aastal täitus kümme aastat tema valitsemise algusest. Selle daatumi lähenedes tuli kellelegi õukonna lipitsejatest pähe õnnelik mõte kuulutada, et ka sajandite möödudes hakkavad kogu planeedi tulevased inimpõlved erutuse ja tänuga neid aastaid meenutama ja nimetama Suureks Aastakümneks.

Ideest haarati kinni, seda korrati ja võimendati kõigis Nõukogude ajalehtedes ja ajakirjades. Suurest Aastakümnest hakkasid konverentside ja kongresside kõnepultidest rääkima kõige kõrgema ametiastmega juhid. Kõigis Nõukogude Liidu kinodes jooksis kordusena 1961. aastal esilinastunud film „Meie Nikita Sergejevitš”. Suurest Aastakümnest pasundasid iga päev raadio- ja telediktorid. See termin muutus täiesti ametlikuks, moodustades triaadi koos kahe teisega:

Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon,

Suur IsamaasГµda,

Suur AastakГјmme.

See kestis täpselt 13 kuud. 13. oktoobril 1964. aastal kukutati Hruštšov vandenõu tagajärjel kõigilt ametipostidelt ja saadeti pensionile.

Suur Aastakümme muutus ühe hetkega „voluntarismi perioodiks”. Sealjuures ei olnud kombeks nimetada peamist voluntaristi nimepidi. Hruštšov ja kogu tema valitsusaeg langes kaheks aastakümneks meie ajaloost välja. Suurest Aastakümnest ei kirjutatud raamatuid ega artikleid, ei tehtud filme, ei loodud luuletusi ega laule.

Meie maa uus valitseja, sotsialistliku töö kangelane, kellest sai hiljem Nõukogude Liidu marssal, neljakordne Nõukogude Liidu kangelane, seltsimees Leonid Iljitš Brežnev oli hämmastavalt andekas inimene. Ta ühendas NL