Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum

Erle Stanley Gardner

Diana Regisel oli vapustav välimus – ja siniseks löödud silm. Kuid asjad, mida tal ei olnud, olid veelgi huvitavamad. Näiteks ei olnud tal kasuka all midagi peale õhukese kitli – kus iganes ta ka ei olnud, oli ta sealt ilmselt rutuga lahkunud. Ja siis leidsid Perry Mason ja Della Street laiba – ning puutusid peagi kokku terve hulga inimestega, kes pakkusid paraku huvi ka leitnant Traggile ja seersant Holcombile. Nende hulgas oli kaevandusmagnaat, kes veetis oma aega minevikus tuhnimisega, tema minia, kes teda vihkas, tema kasupoeg, kes oli veendunud, et kui naisele korralik kolakas anda, langeb ta sinu käte vahele, tema sõber ja kõigetegija ning veel üks kaunis blondiin.

Erle Stanley Gardner

Siniseks löödud silmaga blondiini juhtum

Esimene peatГјkk

Perry Mason tõmbas oma sekretäri kõrvale. „Siniseks löödud silmaga blondiin on pehmelt öeldes huvitav – kui ta ei ole just seda tüüpi, kes kaklustesse satub. Või on?“

„Kindlasti mitte, kuid miski on talle surmahirmu peale ajanud. Ma ei saa temast päris täpselt aru. Tema hääl on ebatavaline – peaaegu nagu koolitatud.“

„Ja sa panid ta juriidilisse raamatukokku?“

„Jah. Ta ootab seal.“

„Kuidas ta riides on?“

„Mustad kingad, sukki ei ole, karusnahkne kasukas ja ma märkasin kasuka all midagi, mis võib olla must hommikumantel või kittel ja ma ei oleks ülemäära üllatunud, kui see olekski kõik, mis tal seljas on.“

„Ja silm sinine?“

„Tõeline iludus.“

„Parem või vasem?“

„Parem. Tal on väga heledad juuksed, üsna suured sinakasrohelised silmad ja pikad ripsmed. Korraliku meigiga ja ilma sinikata võiks ta olla väga kaunis. Pakun, et ta on umbes kakskümmend kuus. Sina peaksid teda kahekümne üheseks.“

„Mis ta nimi on?“

„Diana Regis.“

„Kõlab võltsilt.“

„Ta väidab, et see on ta pärisnimi. Ta on kohutavalt erutatud ja närvis. Kokkuvõttes ütleksin, et ta oli üsna liimist lahti.“

„Kas ta oli nutnud?“

„Minu meelest mitte. Ta tundub närvis ja hirmul, kuid ei vesistanud. Ta on tüdruk, kes kasutab hädaolukorras pead ega anna pisaratele voli.“

„See,“ ütles Mason, „otsustab asja. Me lähme viskame talle pilgu peale, vähemalt nii kauaks, et saada sotti, milles asi. Kutsu ta siia, Della.“

Mason avas juriidilise raamatukogu ukse.

Püsti hüpanud noor blond naine oli umbes viis jalga kolm tolli pikk ja kaalus umbes sada kaksteist naela. Ta klammerdus vasaku käega kasuka külge, surudes seda tugevasti vastu keha. Tume plekk parema silma all oli kummalises vastuolus heledate juustega, mis langesid lainetena ta õlgadele. Kübarat naisel ei olnud.

„Preili Regis?“ küsis Mason, kelle hääl reetis huvi. „Äkki võtate istet? Della, sina võid istuda sinna. Mina istun siia. Mu sekretär kirjutab üles, mida mu klientidel öelda on, preili Regis, loodan, et teil ei ole selle vastu midagi. Mis asjus te mind näha soovisite?“

Masoni külaline hakkas rääkima peaaegu enne, kui Della Street jõudis kiirkirjamärkmiku avada. Sõnad tulid rutuga, hääl värises erutusest. Kuid tema kõneviisis oli midagi, mida oli raske seostada noore naisega, kellel on silm sinine.

„Härra Mason, ma olen suures jamas ja maruvihane. Ma mõtlesin tundide kaupa – tegelikult juba alates keskööst – ning otsustasin midagi ette võtta – noh, selle suhtes,“ lisas ta õrnalt tumedat silmaalust puudutades.

„Miks te siis varem ei tulnud?“ uuris Mason uudishimulikult.

„Mul ei olnud riideid.“

Mason kergitas kulmu.

Neiu närviline naer oli pelk kombetäide, milles ei olnud vähimatki rõõmu. „Kui te mind kuulaksite,“ ütles ta, „siis tahaksin alustada algusest ja teile kõik ära rääkida.“

„Mulle tundub,“ Гјtles Mason, kelle hääl ei reetnud rohkem uudishimu kui viisakus nГµudis, „et teie riided on abikaasa kГ¤es ja teil oli tavaline peretГјli. Ta sГјГјdistas teid alusetult truudusetuses ja в