Mere taga

Erik Tohvri

Juhtub üpris harva, et inimene on oma eluga sedavõrd rahul, et loobub paremat tööd ja suuremat palka vastu võtmast. Euroopa Liitu astumine kaotas riikide vahelt piirid, uuenenud seadused lubasid asuda tööle ka välisriikidesse ja seda võimalust kasutasid oma elujärje tõstmiseks tuhanded eestlased. Üheks nendest oli ka bussijuht Jaanus Vainumäe, kellele Soomes töötamine tõi kaasa hoopiski ootamatud probleemid. Ühest ja kõiki rahuldavat lahendust inimsuhetele ei ole võimalik leida, ka Jaanus pidi lõpuks tegema üsnagi vastuolulisi valikuid.

1

Suurel reisiparvlaeval on olemas kõik eluks vajalik – kauplused, restoranid, baarid, aga ka tänavad ja väljakud. Siin saab süüa ja magada, üürida toa, mida laevapäraselt kajutiks nimetatakse, või tarbe korral isegi sviidi, mida võiks juba väikese mugava korteriga võrrelda. Siin on ridamisi mänguautomaate, millel oma raha maha mängida lootuses, et õnn lõpuks naeratab ja hingetu masin vähemalt mänguks kulutatud eurod tagasi annab. Laeval on ka estraadilava ning tantsupõrand, kus vähemalt õhtusel ajal sebimist jätkub – kõik selleks, et reisijad igavust ei tunneks ja oma järgmisel sõidul just selle kompanii laeva valiksid.

Suur laev on nagu omaette linn, mis elanikkonna arvukuselt annab silmad ette isegi mõnele Eestimaa väikelinnale, kuigi vaid õige vähesed laevalviibijad võivad end siinseteks püsielanikeks pidada. Linn-laeval on isegi linnapea, keda kapteniks nimetatakse ja hulganisti toimekaid ametnikke, kes peavad hoolitsema selle eest, et laev ohutult ja õigel ajal määratud sihtsadamasse jõuaks ning pidevalt vahelduv elanikkond end reisil kõigiti mugavalt tunneks.

Esimesel Soome-reisil tundus niisugune parvlaev Jaanusele lõputute labürintide ahelana, kus suunavatest viitadest hoolimata polegi nii lihtne orienteeruda ja vajalikke kohti üles leida. Uudishimu kannustas meest laevas ringi kõndima ning ta avastas, et kõik reisijate kasutuses olevad seitse korrust olid küll erinevad, aga mitu neist jällegi segadusseajavalt ühtemoodi. Siin oli võimalik kergesti ära eksida, sest mööda koridore kõndides oli orientatsioon kerge kaduma; kui polnud võimalust aknast välja vaadata ja liikuvat veepinda silmitseda, ei osanudki määrata, kumb on laeva esimene ja kumb tagumine ots ehk laevameeste keeles vöör ja ahter.

Jaanus Vainumäe oli Helsingis bussijuhina tööle asunud. Oli sedasama tööd varem ka Tallinnas teinud, linnainimesi alatasa logisema kippuvates bussides mööda kohati ebatasaseid ja auklikke tänavaid sihtkohtadesse vedanud. Aga siis, kui tema abikaasa Riina vabrikust koondati, hakkas mees uurima Soomes töötamise võimalusi – oli teada, et seal makstakse bussijuhile Tallinnaga võrreldes isegi rohkem kui kahekordset palka. Ning juba esimene luurekäik Helsingisse kinnitas, et kõik kuuldu vastab tõele. Lisaks selgus, et bussijuhi kohta leida pole sugugi keeruline.

Nüüdseks oli Jaanus Vainumäel juba neli kuud Soomes töötamist selja taga ning peaaegu iganädalaste sõitude tõttu ka mitmed laevad läbinisti tuttavaks, isegi tüütavalt omaseks saanud. Temal bussijuhina oli kindel töögraafik, selles ei tehtud vahet, kas oli tavaline tööpäev või nädalavahetus, mil muud tööinimesed puhkavad. Ainuke erinevus oli, et nädalavahetustel oli sõidugraafik ajaliselt nihutatud, siis alustati ja lõpetati hiljem kui tööpäevadel. Kaheksa järjestikuse tööpäeva järel anti kolm, kord kuus ka neli vaba päeva – ikka vastavalt sellele, kuidas töötunnid täis tulid. Ning sedamööda valis Jaanus ka laevad, millega koju või tagasi tööle sõita. Varahommikusel Helsingi-reisil oli vaja pardale jõudes võimalikult mugav magamiskoht valida, ja kiiresti, sest üle lahe sõitjaid, kes kodus pooleli jäänud und laeval jätkata tahtsid, oli siis rohkem kui selleks sobivaid diivaneid. Võimalus kaks tundi uneaega lisaks saada oli liiga ahvatlev, et seda mitte kasutada, sest meresõit oli iganädalastele sõitjatele muutunud lihtsalt kasutult veedetud ajaks. Koos paratamatut