Harilik seep
Ave Alavainu
Vana legendimaiguline lugu Ameerikast räägib telekast seepi vaatavast naisest, kes nutab. Mees tuleb reklaamipausi ajal elutuppa ja küsib: „Mis viga, kallis?“ Naine vastab häbenedes: „Ei midagi, kallis, seep läks silma.“ Loodan, et see seep hakkab silma. – - – - – Sõna seep ise tuli meiemail käibele ameerika seebireklaamide kaudu, mida hakati televisioonis torkama pikkade halearmsate filmide vahele. Tavalised olid nn. seebiooperid, kus keegi ei saanud enne lõppu aru, kes on kelle isa, ema, laps; vanavanematest rääkimata. Sekka ikka paksult armastust. – - – - – Selleski seebis ei saa lugeja kohe pihta, kes on kellega ja kuidas seotud. Isegi autor ei tea veel, et Dagmari ja Toreadoori vahel tekib kaarleek, ega sedagi, et Maadu on juba rase ja peale tulemas on nais-alkohoolikute neljas põlv…
Loe rohkem, mõtle vähem!
Pühendatud kirurgidele ja vasakukäelistele
KIRURG
Sellel reedehommikul läks Kirurg tööle kuidagi vastutahtsi. Rutiin – mõtles ta – kogu elu on rutiin. Kuigi õppima sai mindud kirurgiat kui kunsti: iga inimene on eriline, iga operatsioon on kunstiteos. Ja eks ta muidugi ole ka. Aga selleni jõudmiseks tuleb läbida rutiinide kadalipp.
Samas. Eks kunstnikulgi ole omad rutiinsed tegevused ja instrumendid. Eks temagi läheb ateljeesse nagu kirurg operatsioonisaali – tööle: valib värve, pintsleid, alusmaterjali; ainult, et ta on kõiges selles võrratult vabam. Ka kellaaegades. Ka steriilsuseastmes: ei pea ta ju alailma riideid vahetama ja end desinfitseerima.
Ja veel. Ja peamine. Ta võib oma untsuläinud töö minema visata, üle maalida, hävitada. Jaa – mõtles Kirurg – see võrdlus kunstiga pole suurem asi. Kuigi – teisipidi võttes – võivad mõlemad materjalid, nii elus kui eluta, osutada tohutut vastupanu.
Mehaaniliselt tegi kirurg endale otse kruusi põrgukohvi, lülitas sisse raadio-uudised (et kas tuleb ootamatut lisatööd õnnetuspaikadelt), mõtles veel kord läbi tänase päeva plaanilised operatsioonid (neid oli vaid kaks). Jee-eeh, – mõtles kirurg juba autoroolis istudes – võrdlus kunstiga ei kannata mingit võrdlust. Kui mul on ikka järjest-ja-järjest pimesooled, kurgumandlid, adenoidid, sekka maod-maksad-neerud, ja nii aastast aastasse, siis olen ma ju nagu profikunstnik, kes viskab hõlpsal käel paar lille- või maastikupilti päevas müügiks, et ära elada. Aga kunstnikul on võimalus peale nende ka enese rõõmuks midagi teha, kui aega ja viitsimist on.
Kirurg… Kirurg ei saa endale mingit erilist loominguvabadust lubada… Ei saa ta valida ei materjali ega formaati, ei saa ta ju astuda inimese juurde, et „mulle ei meeldi teie kehahoid (nahajume etc., etc), lubage, ma vaatan teie sisse ja teen teid korda; lubage, ma teen teist oma MEISTRITÖÖ”.
Iseasi, kui juhtub mingi erakorraline juhtum. Kirurg turtsatab. Auto turtsatab vastu. Nad on haiglasse jГµudnud.
Rutiin. Rutiin. AMETIKÄIK. Kaardiga. Lusti pärast ja et omaenese toonust tõsta naeratab ta ja lehvitab valvekaamerale. „Ametikäik”, mõtleb Kirurg liftis, „see on lihtne: keskkool, ülikool ja siis – kogu aeg samas kliinikus; interni-ajast saadik; mõned kolimised järjest uuematesse ruumidesse… Rutiin. Rutiin. Peaks kellelegi ütlema, et tehtaks uus silt: AMETKÄIK. Aga kogu aeg läheb meelest.”
Veel häirib teda sõna ‚isikunäitus’. See kriibib iga kord silma või kõrva kui ta seda sõna loeb või kuuleb ja ta kujutab elavalt ette, kuidas kunstnik seisab iga päev kella 11 – 19 ihuüksi keset tühja galeriid…
Arstide tuba. Sissepääs kaardiga. VÕÕRASTEL SISENEMINE KEELATUD. „Kuidas need võõrad siia siseneda saaksidki,” mõtleb Kirurg, „ vast ainult siis, kui keegi ukse paokile jätab…”
Ja samas tuleb talle meelde nooruses loetud tšehhi kirjaniku – kelle nimi talle praegu meelde ei tule – raamat, mil pealkirjaks „Saturnin”; Kirurg lülitab sisse oma arvuti ja trükib samas kirjas ja suuruses kui ukseloleval keelulgi: MITTE SISENEDA- ISESISENEJA. Just selline silt oli olnud Saturn