Suur pettumus ehk humanismi kriis
Lauri Vahtre
Vaid harva juhtub, et mõni inimene või mõni raamat ajaga mitte ei vanane, vaid nooreneb. Tuntud ajaloolase Lauri Vahtre “Suur pettumus” on selline erand. Esmatrükist möödunud aastatega pole see mitte iganenud, vaid muutunud ajakohasemaks ja värskemaks. Mõistagi toob lisavärskust raamatu lõppu 2016. aasta kevadel kirjutatud uus peatükk. Vahtre kirjutab oma raamatus sellest, kuidas saab ja kuidas ei saa olla inimene; mis tähendus on teistel inimestel ja inimestevahelistel suhetel; kuidas saab ja kuidas ei saa ühitada mõisteid “mina”, “meie” ja “nemad”; mis teeb rahvast rahva ja üksikisikust selle rahva liikme; kus on humanismi ning inimõiguste piirid; kus peituvad Lääne tsivilisatsiooni suurimad nõrkused ja ohud. See teos annab võtme väärtuste üle järelemõtlemiseks, mida täna, 21. sajandi suhteliselt pidetus maailmas, väga vajame. Raamat on kirjutatud vestelises, kaasa mõtlema kutsuvas stiilis, millesse seguneb nii kibedat irooniat kui sõbralikku huumorit. Teksti ilmestavad paljud huvitavad elust ja ajaloost toodud näited.
Lauri Vahtre
Suur pettumus ehk humanismi kriis
SAATEKS UUSTRГњKILE
Raamatutel on teatavasti oma saatus. Loomulikult sõltub see peamiselt raamatu headusest. Ent mis on headus? Väga lai mõiste, millesse peale ladususe, huvitavuse, olulisuse, sügavuse, kompositsiooni ja stiili mahub ka ajakohasus. Selleks, et lugejaid leida, peab raamat lisaks muule ilmuma ka õigel ajal.
See raamat ilmus esmakordselt 2002. aastal. Keskmise suurusega tiraaž müüdi läbi ja leidus ka vastukajasid, kuid kultuuri peavool raamatut siiski eriti ei märganud. Autorile ei olnud see just “suur pettumus”, aga väikene siiski. Mis oli meie silme ees hargneva Lääne tsivilisatsiooni (viimse?) olelusvõitluse grandioosse vaatepildi taustal muidugi pisiasi.
Paraku just sellist vaatepilti meie silmad näevad, ehkki karta on, et suur, kui mitte suurem osa vaatajaist näeb enda arvates midagi muud. Ka 1453. aastal leidus ümberpiiratud Konstantinoopolis inimesi, kes arvasid, et linnamüüri taga voogavad barbarid on ajutine nähtus, mille kõrvaldab kuidagi iseenesest tsivilisatsiooni vääramatu üleolek barbaarsusest ja järjekordne viimistletud seadusepakett. Kuid leidus ka teisi. Nemad seisid linnamüüril.
Analoogia rändesurve alla sattunud Euroopaga on ilmne. Viimase paari aasta sündmused on vaimse jää siiski liikuma pannud. Siin-seal avanevad unised silmad ja, nagu unest ärkavate inimeste puhul tavaline, valitseb teatav segadus. Mis lahti? Millest see kära? Alles ju oli kõik nii hästi? Miks nad sedasi sebivad? Igatahes on mitu erapooletut lugejat autorile kinnitanud, et seesinane neljateistkümne aasta vanune tekst mõjus neile praegu, uuesti lugedes, väga aktuaalsena. On öeldud koguni, et see raamat on aastatega kuidagi värskemaks läinud, selle asemel, et aeguda. Autorina võin selle üle rõõmustada, maailmakodaniku ja inimolendina paraku mitte, sest toona maalitud tulevikuvisioonid olid võrdlemisi sünged. Kui maailm hukka läheb, siis on sellest vähe lohutust, kui võid enne lõppu kilgata: “Ma ütlesin ju kohe!”
Käesolevas väljaandes on teksti pisut redigeeritud – peamiselt kärbete abil –, kuid mitte täiendatud vahepealse 14 aasta jooksul lisandunud tarkusega, ehkki kiusatus oli suur. Teksti põhiosa on jäetud meelega samaks, et lugejal oleks võimalik hinnata, kus on ajaloo käik autori ennustusi ja hirme kinnitanud, kus aga need ekslikuks tunnistanud. See-eest on raamatu lõppu lisatud terve uus peatükk sellest, mis vahepeal juhtus ja mida see meile täna ütleb – ehk teisisõnu, millistele tulevikustsenaariumidele võiksid vahepealsed sündmused, eeskätt rändekriis ja islamiterrorism, osutada.
Lauri Vahtre
INIMENE
SISSEJUHATUS
Maailm muutub, selles pole kahtlust. Muutub ka inimene. Teisenevad tema nõudmised elukeskkonnale, teisele inimesele, ühiskonnale ja riigile. Tavaliselt nimetame me seda arenguks ja leiame, et areng on alati hea. Areng on hea juba sellepärast, et see o