Tüdruk, kes mängis tulega
Stieg Larsson
Millenniumi-tsükli teine raamat algab rahulikult, Lisbeth Salander ja Mikael Blomkvist ajavad kumbki oma asju, kuid siis pöörduvad Blomkvisti poole kaks inimest, kes on tegelnud prostituutidega äritsemise uurimisega. Neil on valminud sel teemal nii raamat kui ka teadustöö, kusjuures raamatus on mainitud ka mitmete tuntud inimeste ja politseitöötajate seotust selle äriga. Ajakiri Millennium kavatseb raamatu avaldada, kuid siis tapetakse selle autor ja tema elukaaslane. Mõrvarelvalt leitakse Lisbeth Salanderi sõrmejäljed. Järgneb veel üks mõrv, mida on samuti võimalik seostada Lisbethiga. Blomkvist ei usu Lisbethi süüd ja ta üritab temaga ühendust võtta. Tüdruk on aga jäljetult kadunud ning samal ajal, kui politsei teda tõenäolise mõrvarina otsib, alustab ajakirjandus tema ohjeldamatut mustamist. Lisbeth pole siiski inimene, kes end kergesti lüüasaanuks tunnistab, ning algab mitmekihiline ja vastupandamatult põnev jaht.   Stieg Larsson (1954–2004) oli ajalehe EXPO ajakirjanik ja peatoimetaja. 2005. aastal ilmus tal esimene romaan „Lohetätoveeringuga tüdruk“ (ilmus eesti keeles 2009. a. kevadel), mis pälvis kohe suure tähelepanu. 2006. aastal järgnes „Tüdruk, kes mängis tulega“ ning 2007. aastal triloogia kolmas osa „Purustatud õhuloss“. Need kolm pärast autori surma ilmunud romaani on kujunenud lühikese ajaga ka rahvusvaheliselt tõeliseks fenomeniks. Praeguseks on Larssoni raamatuid müüdud terves maailmas rohkem kui 15 miljonit eksemplari.
Originaali tiitel:
Stieg Larsson
Flickan som lekte med elden
Norstedts
Toimetanud Kadi-Riin Haasma
Kujundanud Britt Urbla Keller
В© Stieg Larsson 2006
В© TГµlge eesti keelde. Kadri Papp, 2009
ISBN 978–9985–3–1929–1
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2009
www.varrak.ee
TrГјkikoda OГњ Greif
eISBN 978-9985-3-2227-7
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011
Proloog
TA LAMAS nahkrihmadega kinni seotult kitsal terasraamiga koikul. Rihmad soonisid rinnakorvi. Ta lamas selili. Käed olid puusade kohalt raami külge kinnitatud.
Ta oli juba ammu loobunud Гјritamast end lahti saada. Ta oli Г¤rkvel, kuid silmad olid suletud. Kui ta oleks silmad avanud, oleks ta leidnud end pimeduses, kus ainsaks valgusallikaks oli ukse kohalt sisse immitsev nГµrk helendus. Suus oli sant maitse ja ta oleks tahtnud hambaid pesta.
Osa tema teadvusest kuulatas samme, mis tähendanuks mehe tulekut. Tal polnud aimugi, mis kell võiks olla, kuid tundus, et selleks oli aeg juba liiga hiline. Voodi äkiline vibreerimine pani teda silmi avama. Oli tunne, nagu oleks kusagil majas mingi masin tööle hakanud. Paari sekundi pärast polnud ta enam kindel, kas ta oli seda endale ette kujutanud või oli heli tegelikult ka kostnud.
Mõttes märkis ta ära veel ühe päeva.
See oli neljakümne kolmas päev vangistuses.
Nina sügeles ja ta keeras pead, et saaks ennast vastu patja sügada. Ta higistas. Ruumis oli soe ja umbne. Tal oli seljas lihtne öösärk, mis oli külje alla rulli keerdunud. Kui ta puusa tõstis, sai ta särgist keskmise ja nimetissõrmega kinni ja vedas seda sentimeeterhaaval mööda külge allapoole. Ta kordas sama teise käega. Kuid särk oli endiselt selgroo all kortsus. Madrats oli kühmuline ja ebamugav. Täielik eraldatus võimendas vähimaidki aistinguid, millest ta muidu poleks hoolinud.
Rihmad olid piisavalt lõdvad, et ta saaks asendit muuta ja küljeli keerata, kuid see oli ebamugav, kuna siis pidi üks käsi olema seljal ja teine kippus kogu aeg ära surema.
Ta ei kartnud. See-eest tundis ta Гјha suuremat allasurutud raevu.
Samal ajal piinasid teda omaenda mõtted, mis pidevalt kasvasid üle ebameeldivateks kujutluspiltideks sellest, mis temaga juhtuma hakkab. Ta vihkas oma pealesunnitud abitust. Kuidas ta ka püüdis ajaviitmiseks millelegi muule keskenduda ja oma olukorda teadvusest tõrjuda, immitses ängistus läbi. See rippus pilvena tema ümber, ä