Nooruse lugu
Linda Järve
Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.
See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.
Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.
Linda Järve
Nooruse lugu
„Ent „NOORUS“ on ju nagu rebane: sagin ja sebimine küll, aga kutsikaid näed alles paari kuu pärast. Ja tulevikul ei ole ju meie ees kohustusi. Paraku.“
Fred JГјssi, Noorus nr 2/1993
Tänu- ja selgitussõnad
AJAKIRJA NOORUS PEATOIMETAJANA töötatud aeg (1984–1994) moodustab praeguse seisuga seitsmendiku mu elu- ja neljandiku tööaastatest. Mul on selle aja suhtes olnud kaksipidised tunded. Enamasti oli see tore ja hoogne, loomingurõõmus periood, aga ajakirja erastamiseelne hääbumine oli valus ja kurb.
Olin selle aja kohta kirja pannud vähe. Kuigi mõnikord mõtlesin, et Noorus kui omanäoline ajakiri vääriks raamatut, kippus see mõtteks jäämagi. Veebruaris 2016 sain ootamatult e-kirja kirjastuse Petrone Print tegevjuhilt. Ruth Mägi tegi ettepaneku kirjutada Nooruse lugu. Võtsin ettepaneku vastu ja olen Ruthile väga tänulik, et ta andis mulle võimaluse Nooruses töötatud aega enese jaoks uuesti üle vaadata ja mõtestada. Tema ettepanek tuli ka omamoodi õigel ajal, sest novembris 2016 saanuks Noorus 70aastaseks, kui ajakirja ilmumine ei oleks märksa varem lõppenud.
Aitäh Petrone Prindile tervikuna, sest kirjastuse toredate inimesteta poleks seda raamatut. Meeldivaks kujunes koostöö toimetaja Ruth Mägiga, keeletoimetaja Riina Tobiasega ja kujundaja Margit Randmäega.
Tänusõnad ka Eesti Kultuurkapitalile, kes leidis võimaluse Nooruse loo kirjutamist loometöötoetusega innustada.
Palju tänu mu pojale, mu heale abilisele, selle raamatu esimesele lugejale ja kriitikule.
Ja muidugi tänan kõiki, kes ajakirja Noorus teha aitasid, ja kõiki, kes seda ajakirja hoogsalt lugesid. See raamat on teist ja teile.
MÕNDAGI pean siiski kohe alguses selgitama. Kirjastus lootis, et Nooruse lugu tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.
Minult on sageli kГјsitud, kuidas sai juhtuda, et Гјlipopulaarne ajakiri, mille trГјkiarv parematel aegadel oli Гјle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sГµna otseses mГµttes kustuma hakkas. KГјsijad saavad vastuse selle raamatu lГµpupeatГјkkidest, kus pida