Назад к книге «Veresüü» [Оса Ларссон]

VeresГјГј

Asa Larsson

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

Г…sa Larsson

VeresГјГј

Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast

nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast.

Siis paljastab maa oma veresГјГј

ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.

В В В В Jesaja 26:21

Teie leping surmaga lГµpeb

ja teie liit pГµrguhauaga ei pГјsi:

kui uputusetulv teist üle käib,

muutute selle tallermaaks.

Alati, kui see üle käib,

haarab see teid,

sest see tuleb igal hommikul,

päeval ja ööl,

ja ilmutuse mГµistmine

muutub lausa hirmuks.

    Jesaja 28:18–19

Reede, 21. juuni

MA LAMAN KÜLILI köögisohval. Võimatu on magada. Praegu keset suve on ööd peaaegu valged ja tekitavad rahutust. Seinakell mu pea kohal lööb varsti üks. Vaikus võimendab pendli tiksumist. Hakib katki kõik mõtted. Iga vähegi mõistliku mõtte alge. Laual on kiri sellelt naiselt.

Lama rahulikult, ütlen iseendale. Lama rahulikult ja jää magama.

Mulle meenub Traja, emane pointer, kes mul lapsepõlves oli. Tema ei lamanud kunagi rahulikult, muudkui trampis köögis ringi nagu kurjast vaimust vaevatu ja klõbistas küüntega lakitud puitpõrandal. Esimestel kuudel hoidsime teda toas puuris, et ta maha rahuneks. Kodus kõlasid pidevalt pereliikmete käsklused: „Istu!”, „Koht!”, „Lama!”.

Nüüd on samamoodi. Minu rinnus lamab koer, kes tahab iga kellatiksumise peale püsti karata. Iga hingetõmbe peale. Aga see ei ole Traja, kes mu rinnus varitseb. Traja tahtis lihtsalt liigutada. Kehas pulbitseva rahutuse välja joosta. Aga koer minu sees pöörab pea ära, kui püüan talle otsa vaadata. Tal on kurjad kavatsused.

Püüan uinuda. Mind tuleks luku taha panna. Ma peaksin siin köögis puuris olema.

Tõusen püsti ja vaatan aknast välja. Kell on veerand kaks. Väljas on valge nagu päeval. Vanad männid krundi servas sirutavad oma pikki varje maja poole. Need on nagu käed. Rahututest haudadest välja pistetud käed, mis tahavad minust kinni haarata. Kiri lebab köögilaual.

*

Ma olen keldris. Kell on viis minutit pool kaks läbi. Koer, kes ei ole Traja, on jalule tõusnud. Lippab mu mõistuse ääremaadel. Ma hüüan teda. Ma ei taha tema järel sinna asustamata aladele sattuda. Pea on seest tühi. Käsi kobab seina. Erinevaid esemeid. Milleks mulle need? Vasar. Kang. Kett. Haamer.

Käed panevad need esemed pagasiruumi. See on nagu piltmõistatus. Ma ei näe, mida see kujutab. Istun autosse ja ootan. Mõtlen sellele naisele ja kirjale. See on tema süü. Tema ajas mu peast segi.

Ma sõidan autoga. Armatuurlaual on kell. Mõttetud kandilised kriipsud. Tee viib ajast välja. Käed hoiavad rooli nii kõvasti, et sõrmedel hakkab valus. Kui ma peaksin end nüüd surnuks sõitma, tuleb neil rool auto küljest lahti saagida ja mind koos sellega matta. Aga ma ei sõida end surnuks.

Ma peatan auto sada meetrit kaldast, kus on selle naise paat. Lähen alla jõe äärde. Jõgi on sile ja rahulik ja ootab. Vesi mulksub tasakesi paadi all. Päike tantsib veevirve