Meeleparanduseta

Mait Vaik

Autori kolmas proosateos sisaldab kaheksat jutustust. Varjatud iroonia läbi kurbuse. Raamat pälvist 2016. aasta Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali aastapreemia.

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital Toimetaja: Tiia Valdre Esikaane pilt: Alo Aarsalu Kaanekujundus: Erkki Juhandi Tänud: Ivo Dobkevitsch, Viljo Roolaht, lähedased ja sõbrad Kõik õigused Mait Vaik Trükitud: Pakett Väljaandja: Puiestee, 2016 ISBN 978-9949-81-111-3 ISBN 978-9949-7282-1-3 (epub)

Kadedus

Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle „hiljema“ all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab. Seniks, kuni me veel elus oleme. Aga praeguses, selles tänases hakkasin oma mõtteid sõnadesse panema, tundsin korraga vajadust püüda jõuda selgusele, ja kõik, mis oli enne vastuvõetav ka lihtsalt aimuna ja kuskil hõljuvate eelduste ja järeldustena, mõistsin, et mu tunnetus on mind petnud, korduvalt, ja et ma üha vähem inimesest aru saan. Tegelikult võibolla üldse elust. Vähemalt selles, mis puudutab mind ennast, kuigi ikka võrrelduna kellegi teisega. Vaevalt see enam midagi muudab, kuigi ma ei ole selleski veendunud. Ärge olge kärsitud, nagu on kirjutatud, ja nii vähe, kui me sellest soovitusest ja lubadusest õppust võtame…

Me kuulusime mõlemad koondisesse, mina kompleks- ja tema vabaujujana, võrreldamatud (juba alguses), tema oli Eesti tipp, meister, rekordiomanik ja mina hulpisin kuskil paremate puudumisel. Vanamoodsa nimega Andres, oli ta tulnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel esikümnesse ja loodeti tõesti, et võib ka medalile tulla, ei tea, kas treener uskus, aga igal juhul mängis seda kaasa, arvan (ja see on taas küsimus, milles ma nüüd kahtlema olen hakanud), et teadis küll, et rohkemaks pole ta suuteline, kuigi teeb vist siiani nägu, et kui pingutanuks, siis kindlasti… Et treener siis mängis seda mängu kaasa (arvan nüüd), esiteks, et alaliidust ja sponsoritelt toetust saada, ja siis, kui midagi välja ei tulnud, siis vabandas (aga mitte ka väga), et inimeses polnud lihtsalt sisu, seda tippsportlasele nii möödapääsmatut püsivust. Olen selleski kahtlema hakanud… Võibolla ikkagi oli ja meie hinnangud, et kui palju ta toona tööd tegi ja kui andekas oli, need põhinesid siiski rohkem isiklikul, sellel, et ta inimesena ei olnud kuigi meeldiv või haaratav…

Mina ei pidanud teda kindlasti mingiks sõbraks. Aga ei tõuganud ka ära, oli ta ju ikkagi koondise lipulaev, täht, ainus ujuja, keda võis kohata ka ajakirjade esikaantel ja seltskonnakroonikas. Ilus poiss, ahtrasõnaline ja tõeliste tulemustega, tüdrukute lemmik ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Aga see, et ta minusugust üldse märkas või minuga miskit suhtlust otsis, arvasin toona, et see tuli… Tegelikult ei arvanud üldse midagi… Mõtlesin küll juba tookord, me oleme liiga erinevad, ja ma pidin seda endalt küllap ka juba toona küsima. Täpselt ei mäleta, kuid leidsin ilmselt põhjusteks, et tegime mõnikord keelatud aineid, mitte soorituse parandamiseks, aga lõbu pärast, ja et üürisin südalinnas korterit ja sealt oli lihtne läbi astuda. Inimesed ikka kogunesid, kuigi Andres ei olnud kindlasti mu igapäevakülaline. Aga tagantjärgi ja mitte viimaste uudiste valguses, mitte nüüd, aga juba enne seda olin hakanud kahtlema, kui ta mulle meenus või kuskil, enamasti sotsiaalvõrgustikus, endast märku andis, et võibolla oli ka midagi muud, midagi, mida ma noorena ise märgata ei osanud, aga tema minu juures ehk hindas, seda, et ma ei olnud päris tüüpiline sportlane.

Ma ei olnud jah sportlane, lugesin keskmisest rohkem ja ka sГµpruskond ei koosnenud ainult lihasmassist, kes hommikul kell seitse basseini ja Гµhtul kell kГјmme magama heitsid.

Ta oli siis sedasorti tüüp, kes endale kedagi väga lähedale ei lasknud, kahtlustan, et nendel aastatel isegi mitte iseennast. Et tutvuse alguses tegin kohe korrektuurid ära ja kuigi tähesära meelitas, siis m