100 pГµhjust minna Belgiasse

Hanna Miller

Õigupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole üldse olemas, kirjutab Hanna Miller oma arvukate fotode ja veel arvukamate lõbusate igapäevaelu seikadega teejuhis Belgia kultuuri, arhitektuuri, ajalukku, tänapäeva ja kööki. Küll on aga olemas Belgia Kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgia keelt, vähemalt korrek- tses lingvistilises tähenduses mitte. Küll aga on vaieldamatult olemas kodumaa-armastus ning vähemalt osal elanikkonnast tugev soov säilitada status quo ́d ehk siis Belgia Kuningriiki selle praegusel kujul. Umbes kakskümmend aastat tagasi esmakordselt Brüsselisse sattudes jättis see linn mulle veidra mulje. Otse kesklinnas võis näha räämas ja lagunevaid fassaade, mahajäetud maju, katkisi aknaid. See kõik oli kuidagi sürrealistlik ja kohati tekkis tunne nagu oleks siin sõda alles „eile lõppenud“. See tunne tuleb vahel tagasi veel tänagi, vaatamata moodsale Brüsseli Eurokvartalile, kus ehitus ja remont vist kunagi ei lõppe. Ometi jääb kripeldama tunne, et sel maal on pakkuda rohkem kui näitab tänavapilt ja poliitikauudised, on oma peidus pool… On belglaste endi elu, mida tahaks näha ja kogeda, veidigi tundma saada, olgu või riivamisi. See välismaalaste igipõline soov mistahes maal… Ning siis see võimalus avanes – ja avaneb kõigile. Hanna Miller on hetkel Belgias elav eestlannast reisikirjanik ja – ajakirjanik, tänu kelle viimastel aastatel ilmunud kümnete ajakirjaar- tiklite on Belgia eestlastele tuttav mitte ainult läbi Euroopa Parlamen- di ja poliitikute tegemiste. Varem on Hanna Millerilt ilmunud raamat “Viini fassaadide taga. Autoga Austrias”.

Miller Hanna

100 pГµhjust minna Belgiasse

Belgial on pakkuda enamat kui vahvlid ja šokolaad…

Г„RGE IMESTAGE, SEE ON BELGIA!

Tunnistan, et see avaloo pealkirjaks saanud lause ei ole minu välja mõeldud. Kuulsin seda väljendit mitmel korral kohe pärast Brüsselisse saabumist, pealegi kohalike endi käest. Nii näiteks kasutas seda ütlust flaamlastest abielupaar, kellega koos suure messiareaali arvukate suletud väravate seast seda ainsat avatut püüdsime leida, valloonlane, kes oli hollandikeelse turismiinfoga samavõrd hädas kui mina, ja meie pariislasest naabrimees, kui garaažilift taas kord ei töötanud. Ka kohaliku prügikoristussüsteemi suhtes ei suutnud naaber oma tundeid varjata: „Ärge imestage, see on Belgia! Nad ei räägi ju siin isegi korralikku prantsuse keeltki mitte!.. Mina võin seda öelda, ma olen pärit Pariisist,” lisas ta ühtlasi… Prantsuskeelsete belglaste kõnepruugis on tõepoolest sõnu ja väljendeid, mis erinevad prantsuse kirjakeelest. Nii näiteks kõlab arv 90 nönaant (hääldusest nöf – 9) ja 70 septaant (hääldusest set – 7). Korralikus prantsuse kirjakeeles kõlaks vastavate numbrite hääldus „kaatrväänktdis” ehk siis lahtiseletatult „neli-kakskümmend-kümme” (90) ja „suassaantdis” ehk „kuuskümmend-kümme” (70). Selline on muidugi nende sõnade lihtviisil, st mitte korrektse lingvistilise transkriptsiooniga, kirja pandud hääldus. Siinsel juhul olen ma igal juhul belglaste loogika poolt. Küll aga jäävad mulle kaugeks belglaste koomiksilembus, armastus paksude vahvlite ja rasvaste friikartulite vastu. Samal ajal ei väsi ma imetlemast belglaste viisakust, abivalmidust, sõbralikke ning tähelepanelikke koeraomanikke ja nende hästi kasvatatud koeri, Brüsseli hooldatud parke, pilkupüüdvaid art noveau või beaux-arts-fassaade, hubaseid villade rajoone, belglaste hekipügamiskunsti, kõikidest muudest – eriti vanadest – kunstidest rääkimata.

Art noveau on vaid Гјks Belgia paljudest vГµludest ja ahvatlustest.

Riik, mil pole Гјhtset rahvust ja vahel ka valitsust

Г•igupoolest peakski alustama vist sellest, et belglast kui rahvust pole Гјldse olemas. KГјll on aga olemas Belgia kuningriigi kodanikud, keda nimetatakse belglasteks. Pole olemas ka belgi