PГјha taevas, sa oled rase!

Mariann Kaasik

Rasedus olevat üks kaunis aeg. Eks ta omajagu olegi, kuid ometi on ka nende nn elu õite valmistamine teinekord üsna raske. Jalakrambid, vihahood, pidev pissimine, seljavalud, hirmud lapse saamise ees – kas pole? Kui sina seisad alles selle raja alguses, heida pilk minu teekonnale. Asja huumoriga võttes elad ka sina need üheksa kuud üle ja saad endale päris oma väikese beebi.

Mariann Kaasik

PГјha taevas, sa oled rase!

Sissejuhatus

Tere, kallis sГµber!

Sinu käes on rasedusraamat, seetõttu julgen söakalt pakkuda, et sa oled ehk elamas üle seda, mida inimesed salakavalalt õnnistatud olekuks kutsuvad. Või ehk plaanid sa varsti olla õnnistatud olekus? Igal juhul ootab sind ees palju õnnistusi, mida ma sulle siin raamatus täpselt kirjeldan. Et mina ise ei saa kõike siin ilmas kogeda, on oma kogemusest rääkinud ka teised naised – eks ikka selleks, et sind võimalikult hästi ette valmistada.

Kui sa juhtumisi oled mees, kes tahab oma kaasale sellel hirmsal, kuid ka natukene toredal teekonnal abiks olla, siis ma ütlen sulle ainult need sõnad: „Tee, mida ta tahab! Ära jokuta, lihtsalt tee, mida ta tahab!”

Sa ei peagi edasi lugema, sest kogu raseduseaeg on sinu jaoks lahendatud.

KГµige algus

ESIMENE KUU

(1–8 nädalat)

Ma olen paanikas!

Eilse ja tänase päeva jooksul olen ma pissinud kokku kolme pulga peale, mis kõik teatasid mulle, et mu sees on tulnukas. No tegelikult ei ilmunud testidele vilkuvat kirja „You have an alien inside of you!”, aga saate aru küll, eks. Ja teiseks … Ma arvan, et tegelikult piisab esimesestki.

Ja ma tahaks olla megaõnnelik. Tegelikult ma juba olengi, mingis mõttes, aga mulle tundub, et õnnelik olla on ääretult vale. Et samal ajal kui ma võiks leida olukorrast miljon asja, mis võiksid olla paremini, siis ma tahaksin olla rahul sellega, mis on. Aga ma ei tea, kas ma oskan, kui keegi mu ümber mind ei toeta.

Ühtlasi tahaks ma iga asja peale nutta. Ma oleksin võinud võtta seda vihjena, kui ma ühel hommikul pisara poetasin, et mu kass, keeleotsakene suust väljas, nii kohutavalt armsasti mul kaisus magas. Või siis, kui ma vaatasin umbes minutipikkust lõiku „Meeleheitel koduperenaistest”, kus üks paarike ära leppis, ja lausa röökisin nutta. Aga see selleks. Ma tahan olla õnnelik ja nutta. Miks ma siis ei või? Ah jaa, sest ma olen tulevane ema ja see pole vist lapsele hea, kui ma stressis olen? Appi, kas tal on praegu selle pärast minu sees halb?

Ja äkki mu lapsest saab tulevikus memmekas? Äkki on ta lihtsalt kole? Äkki tal pole nägu, sest ma ei söö juba eilsest foolhapet?! Äkki ma leian end ühel hetkel ihuüksinda? Äkki mu ema raiub mu jalad maha, kui ma talle oma olukorrast räägin? Äkki ma lähen paksuks? Äkki ma olen siis surmani paks ja vastik ja loomulikult üksik, kes sellist ikka tahaks (lisa sinna veel juurde, et lapsega). Äkki ma ei olegi rase ja kolm testi valetavad mulle näkku? Äkki ma ei kasva kunagi suureks? Äkki kass Joosep tapab mu lapse ära? Äkki on lapse isa juba praegu Kuubale põgenenud, sest ta ei võta mu kõnet vastu ja …

Ok, ma juba jälle tihun nutta. Ma jätan selle õnnelikolemise homseks.

4.В veebruar

Sellised olid minu tagasihoidlikud emotsioonid, kui oma rasedusest teada sain. Päris ausalt öeldes oli mul häbi. Häbi selle pärast, et ma ei olnud nagu need „õiged naised”, kes oma last viis aastat planeerisid, mitte kunagi midagi ebatervislikku ei tarbinud ja kunagi ei ärritunud. Sest loomulikult on ärritumine lapsele halb. Ja mul oli kahju oma lapsest, kes pidi saama endale sellise kohutavalt ebaadekvaatse ja rumala ema.

Nüüd ma juba tean, et tegelikult olid kõik need mõtted normaalsed. Väga paljud naised, kellega ma olen rääkinud, jäid rasedaks puhta kogemata. Seega, kui ka sinul nii läks, siis ei ole hullu. Ära põe! Sa ei ole selle pärast tulevikus kuidagi halvem ema. Sa oled lihtsalt edaspidi üllatusteks paremini valmistunu