Meister ja Margarita
Mihhail Bulgakov
Parandatud kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab “Meister ja Margarita” vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis “Tristan ja Isolde” või “Romeo ja Julia”. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.
1968. a. ilmunud tГµlke originaali tiitel:
Михаил Булгаков
Мастер и Маргарита
Роман
Журнал «Москва» 1966 № 11, 1967 № 1
Tõlke käesoleva trüki aluseks on venekeelne väljaanne:
М. А. Булгаков
Собрание сочинений в пяти тома...
Том пятый
Мастер и Маргарита. Письма
РњРѕСЃРєРІР°
«Художественная литература»
1990
Parandatud kordustrГјkk
Toimetanud Maret Käbin
Kujundanud ja joonistanud JГјri Jegorov
В© TГµlge eesti keelde. Maiga Varik ja JГјri Ojamaa, 1995, 2010
© „Et teataks...”. Irina Belobrovtseva, 2010
ISBN 978-9985-3-2029-7
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2010
www.varrak.ee
TrГјkikoda OГњ Greif
ISBN 978-9985-3-2358-8 (epub)
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011
ESIMENE OSA
„Noh ütle, kes sa oled siis?” „Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”
Goethe, „Faust”
1. PEATГњKK
Г„RGE EALES LASKUGE KГ•NELUSTESSE TUNDMATUTEGA
Ühel tavatult lämbel kevadisel õhtutunnil tulid Moskvas Patriarhi tiikide juurde kaks kodanikku. Üks neist, umbes neljakümneaastane hallis suveülikonnas mees, oli väikest kasvu, tumedajuukseline, ümarik, palja pealaega, oma soliidset pikivaoga kaabut kandis ta käes, hoolikalt raseeritud näol olid tohutud mustade sarvraamidega prillid. Teine oli õlakas, ruugete salkus juustega noormees, kuklasse lükatud ruuduline soni peas. Tal oli seljas ruuduline särk, jalas kortsunud valged püksid ja mustad võimlemiskingad.
Esimene neist polnud keegi muu kui Mihhail AleksandrovitЕЎ Berlioz, paksu kirjandusajakirja toimetaja ja Moskva Гјhe suurima kirjandusliku assotsiatsiooni, mida lГјhendatult nimetati MASSOLIT-iks, juhatuse esimees, tema noor kaaslane aga oli poeet Ivan NikolajevitЕЎ PonГµrev, kes avaldas oma luuletusi BezdomnГµi varjunime all.
Jõudnud hiirekõrvus pärnade alla, tormasid kirjanikud kõigepealt kireva putka juurde, millel ilutses silt „Õlu ja karastusjoogid”.
Jah, peab kohe mainima selle masendava maiõhtu esimest kummalist iseärasust. Ei putka juures ega kogu alleel, mis kulges paralleelselt Malaja Bronnaja tänavaga, polnud ühtegi inimest. Sellel lämbel õhtutunnil, kui palavus mattis hinge, kui päike oli Moskva tuliseks kütnud ja vajus nüüd kuivas vines kuhugi Sadovaja ringtee taha, sel õhtutunnil ei olnud keegi tulnud pärnade alla pargipingile istuma: alleel polnud inimhingegi.
„Andke pudel narsaani,” palus Berlioz.
„Narsaani ei ole,” vastas naine putkast miskipärast solvunult.
„Kas õlut on?” uuris Bezdomnõi, endal hääl kähe.
„Õlut tuuakse hiljem,” vastas naine.
„Mida teil siis on?” küsis Berlioz.
„Aprikoosijooki, aga see on soe,” ütles naine.
„Andke siis sedagi, aga kähku!...”
Aprikoosijook ajas jõudsasti kollast vahtu ja ümberringi lõi lõhnama nagu juuksuri juures. Literaadid kustutasid janu ja hakkasid kohe luksuma, maksid joogi eest ja istusid pingile, nägu tiigi ja selg Bronnaja tänava poole.
Nüüd juhtus teine kummaline asi, aga sedapuhku ainult Berlioziga. Äkki lakkas ta luksumast, süda võpatas ja vajus hetkeks kuhugi, hakkas siis jälle lööma, kuid nüüd oli temasse nagu mingi nüri nõel torgatud. Pealegi haaras Berliozi täiesti põhjendama