Pruune

HГҐkon Г?vreГҐs

Päeval on Rune lihtsalt Rune, aga öösiti muutub Rune Pruuneks – kartmatuks superkangelaseks. Pruune hiilib õue pintsli ja pruuni värviga. Ja see pole ju Rune süü, et Pruune värvib oma superkangelase hetkedel suurte poiste jalgrattad ära? „Pruune” on raamat sõprusest, julgusest ja vastuhakust. See on ka raamat igatsusest vanaisa järele ja sellest, kuidas asjalood võivad hulluks minna, kui superkangelase võimetest enam ei piisa. Raamat võitis 2014. aastal Põhjamaade Nõukogu laste- ja noorsookirjanduse auhinna.

Originaali tiitel: HГҐkon Г?vreГҐs Brune Gylendal Norsk Forlag AS 2013 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Sigrid Tooming Illustreerinud ja kujundanud Г?yvind Torseter Copyright В© Gylendal Norsk Forlag AS 2013 All rights reserved. В© TГµlge eesti keelde. Minna Salmistu, 2018 ISBN 978-9985-3-4313-5 ISBN 978-9985-3-4414-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak TrГјkikoda AS Printon

1

Kogu selle päeva, kui vanaisa suri ja ema-isa olid haiglas, pidi Rune veetma tädi Ranveigi pool. Tädi Ranveigi kodu lõhnas maksapasteedi järele. Igal pool olid klaasist kujukesed – teleril, riiulitel –, isegi kempsus oli klaasist põhjapõder. Elutoas mängis päev otsa vaikselt raadio.

Õhtusöögiks sai rannakarpe. Rune istus kaua ja vaatas taldrikul kõrguvat kuhja. Kahvel tundus käes raske.

„Söö nüüd,” ütles tädi Ranveig. „Kas sulle meeldivad rannakarbid?”

„Mulle meeldivad kommikarbid,” vastas Rune.

Õhtupoole tuli isa Runele järele. Siis ütleski isa seda. Ütles, et vanaisa on surnud.

„Ahah,” vastas Rune ja pani jopi selga.

Ta läks välja ja istus autosse. Jäi sinna istuma ja näppima armatuurlaualt kleepsu lahti. Isa tuli talle veidi aja pärast järele. Ta istus juhiistmele ja pistis võtme süütelukku, aga ei keeranud seda.

„Kas kõik on kombes?” küsis ta.

„Jah, on küll,” vastas Rune. Ta vahtis kleepsust jäänud valgeid ribasid.

Isa käivitas auto ja nad sõitsid koju.

2

Järgmisel päeval pidi Rune jälle tädi Ranveigi pool olema. Ema ja isa pidid haiglasse tagasi minema.

„Miks?” küsis Rune.

„Meil on mõned praktilised asjad ajada,” vastas ema.

Rune noogutas, nagu teaks, mida tähendab „praktilised asjad”.

Kui nad linnast ära kolisid, ütles ema, et maal on praktilisem elada. Tookord oli Rune arvanud, et „praktiline” tähendab, et ta näeb rohkem vanaisa, aga sai nüüd aru, et see ei olnud nii.

Tädi Ranveig seisis uksel, kui Rune välistrepist üles sammus.

Rune läks temast mööda ja võttis kingad jalast.

„Tere, Rune,” ütles tädi ja patsutas tal pead. „Nii tore, et sa täna ka siin tahad olla!”

„Jah, minu meelest on see praktiline,” vastas Rune.

Ta istus diivanile. Tema ees laual seisid kolm klaasist pingviini. Ranveig läks kööki. Ta müristas mingi masinaga. Rune läks talle järele, et näha. Tädi seisis mikseri ees, mis keerutas ringi hakkliha. Mõne aja pärast lülitas ta masina välja.

„Õhtusöögiks on lihapallid!” ütles tädi ja Rune nägi tema viltust hammast, kui ta naeratas.

Rune kuulis, kuidas tädi Ranveig kõlistas taldrikute ja klaasidega. Peagi hõikas ta Runet.

„Kas sa tooksid keldrist pudeli mahla?”

„Ikka,” vastas Rune.

Ta avas keldriukse. Seal lõhnas kotti unustatud trenniriiete järele. Rune pani tule põlema ja läks alla. Seinad nägid välja nagu käterätik, kuhu on tulnud mustad täpid peale. Ta läks seina juurde ja vajutas valges värvis ühte mulli. Värv pudenes maha. Ta õngitses mahlapudelite riiulist ühe ülemise pudeli. Õhku tõusis valgeid tolmuhelbeid, mis ajasid Rune köhima. Ta keeras ringi ja läks tagasi trepi poole. Selle all seisis kolm suurt värviämbrit. Rune kummardus vaatama. See oli pruun värv.

Pärastpoole, kui nad istusid ja sõid, küsis Rune:

„Kas ma võin selle värvi endale saada, mis sul trepi all on?”

Ranveig istus ja mälus, suu täis lihapalle. Ta vaatas mäludes Rune poole.

„Mis sa värviga teha tahad?” küsis tädi mõne aja pärast