Elamisjulgus

Mati Soonik

Sõja läbi teinud Voldemar saabub tagasi kodukülla, kuhu on sõja tõttu vähe mehi alles jäänud. Peatselt määratakse ta valla komsorgiks ning hiljem vallavanemaks. 1949. aastal algab Eestis massiline kollektiviseerimine, mis on rahvale traagiline aeg. Võõrandatakse maa, loomad ja töövahendid. Kolhoosides ei laabu algul kõik nagu vaja, napib töökäsi ja tehnikat. Voldemaril, kellest on saanud kolhoosi esimees, tuleb nüüd sisendada rahvale elamisjulgust, et madalseisust välja tulla, eirates Eestile sobimatuid üleliidulisi ettekirjutusi. Humoorikas ja kohatiste nostalgia sugemetega teos käsitleb eesti rahva kestmajäämisele olulist perioodi ning meenutab tänasele lugejale tollaseid värvikaid sündmusi.

Mati Soonik

Elamisjulgus

I

*

Kui 1945. aasta maikuus lõppes sõda Saksamaaga, ei saanud ma kohe koju. Pidin veel terve aasta sõdurileiba sööma ja sinelit kandma. Kõigepealt oli meil vaja talvel surma saanud sõjamehed maha matta. Meie töö tegi ebamugavaks erakordselt palav ilm. Põrmud lehkasid sedavõrd tugevasti, et tuli gaasimaski kanda, kui sängitasime neid mulla rüppe. Esmalt kaevasime neile sügava ja laia augu. Sidusime surnukehadele köie ümber ning vedasime nad hobustega ühishaua äärele ja kuhjasime nad auku.

Kui see töö sai tehtud, marssisime Kuramaalt orkestri saatel läbi Riia linna. Eestisse tulek kestis ligikaudu kakskümmend päeva. Lilled, mis rahvas andis meile igas linnas ja suures külas, muutsid meie meeleolu ülevaks. Iklas, Eesti piiril, oli lilledest suur auvärav tehtud. Me marssisime läbi ka Viluverest, kus tegime peatuse. Seetõttu avanes mul võimalus oma kodus, Kullilaane talus, mida kutsuti ka Kulli saunaks, ema tervitada. Veidi aega hiljem tuli temaga taas hüvasti jätta, sest korpus liikus edasi ja järgmine peatus oli alles Kõnnu männikus. Riviõppusi selle aasta jooksul, kui pidin veel sõdurisinelit kandma, mul teha ei tulnud. Peamiselt olin sõjavangide saatja, kui nad liikusid tööle Tallinna vabrikutesse ja sadamasse. Hommikul anti seitsekümmend viis vangi minu hoolde ja õhtul tuli nad laagrisse tagasi viia. Päeval pidin neid seal valvama. Selle tegevuse juures kulus koolis õpitud saksa keel hästi ära. Mõned sõnad olid mulle koolitundidest meelde jäänud ja nende abil sain vangidega suhelda. Algul võttis oma ametis kõhedaks küll see, et mis siis saab, kui mõni sakslane jookseb ära või läheb kaduma. Ent minu valvatavad pidasid ennast igati eeskirjade kohaselt üleval. Neil polnud ju tegelikult mõtet kuhugi minna, sest nad oleks kindlasti üles leitud ja sellele oleks järgnenud karistus.

1946. aasta veebruari lõpul saadeti mind neljamehelises grupis Kiltsi raudteejaama, kus pidime rongivagunitesse kahemeetrilisi kase- ja haavapakke laadima. Me olime seal üle kuu aja, aga tööd polnud meil selle aja jooksul rohkem kui üks päev, mil laadisime palke kümnesse vagunisse. Enam vaguneid polnud selleks ette nähtud.

Meil hakkas igav. Mida teha? Kiltsi jaama ligidal asus piiritusevabrik. Kanget kraami veeti suurtes vaatides raudteejaama ja pumbati käsitsi tsisternidesse. Igal hobuveokil oli üks suur vaat peal. Jälgisime seda tööd ja mõtlesime, kuidas meiegi saaksime piiritust.

Laadimine toimus järgmiselt. Kui üks mees pumpas kanget kraami tünnist tsisterni, siis sõitis teine tema kõrvale, võttis korgi oma vaadi pealt ära ja ootas, millal eelmine vaat saab tühjaks. Kui see juhtus, tõmbas vooliku oma tünni mulku. Aga vahepeal jooksis hulk kanget kraami maha. Meie pidasime aru, kuidas raisku minevat piiritust endale saada.

Me ei läinud maha voolavat väärt kraami päris avalikult endale noolima. Laenasime ühest talust õhukesest plekist piimajahutusnõu. Üks meie kaaslane lõikas sineli vasaku hõlma taskul põhja alt ära ja pani piimanõu selle hõlma alla. Ta võttis läbi põhjata tasku anuma sangast kinni. Teine meie kaaslane aitas käsipumbaga piiritust pumbata. Tema paarimees ootas, kuni vaat sai tühjaks, ja tõmbas vooliku sineli hõlma alla. Samal ajal lõi meie mees pumba