Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused

Edvard Radzinsky

Jossif Stalinist jutustava romaani „Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused“ aluseks on kirjanikule saadetud anonüümne päevikulaadne käsikiri, kus Koba ehk Jossif Stalini elulugu esitatakse ühe tema lähima kaasvõitleja suu läbi. Too kaaslane on olnud Stalini kõrval alates Stalini lapsepõlvest kuni suure juhi viimaste elupäevadeni. Kolmest osast ‒ „Jossif Stalin. Mälestused minu sõbrast Kobast“, „Jumalate hukkumine“ ja „Viimane mõistatus“ – koosnev teos elustab meie mälus Nõukogude Liidu nimelise riigi, aitab mõista tolle režiimi olemust ning avab selle kõige salapärasema ja kohutavama tegelase Jossif Stalini kuju. Ajaloolase haridusega Edvard Radzinski (snd 1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf. Mitmed tema kirjutatud Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitiliste murrangute keskmes asunud juhtfiguuride biograafiad on Eesti lugejale hästi teada. Kirjastuses Varrak on Margus Leemetsa tõlkes ilmunud tema raamatud „Stalin“ (e.k 2000), „Nikolai II: Venemaa viimane tsaar“ (e.k 2001), „Rasputin: elu ja surm“ (e.k 2002), „Napoleon: elu pärast surma“ (e.k 2003) ja „Aleksander II: Venemaa lootuse ja terrori vahel“ (e.k 2005). Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena, mis annab võimaluse esitada tegelikkuse ilmestamiseks ka põnevaid ja kujutlusvõimet toitvaid hüpoteese.

Edvard Radzinsky

Koba apokalüpsis. Spiooni mälestused

Selle käsikirja sain ma Pariisis 1976. aastal.

Ma elasin siis väikeses võõrastemajas „Delavigne” Ladina kvartalis. Olin tulnud oma näidendi esietendusele ja enne selle algust andsin intervjuu Pariisi ajalehele. Järgmisel päeval ulatas portjee mulle tüseda ümbriku… Selles oli masinakirjas venekeelne käsikiri ja ebaühtlase käekirjaga käsitsi kirjutatud kiri.

„Kaasmaalane!

Lugesin teie intervjuud „Monde’is”. Sain teada, et te otsustasite (täpsemalt öeldes võtsite julguse) kirjutada „esimese bolševistliku tsaari Jossif Stalini” biograafia. Nii nimetasite te minu kallist sõpra Kobat.

Ma olen vana. Ma kustun kiiresti, elupäevi maa peal on mul vähe jäänud. Ja kõik, mis ma olen aastakümnete… milliste aastakümnete!.. jooksul kirja pannud, kaob võõras linnas lihtsalt ära. Ma otsustasin kiirustada… ma pean kiirustama… Ma annan käsikirja teile. Ma olen seda kirjutanud siis ja ka siin. Siis, riigis nimega NSV Liit, kirjutasin ma üksikasjalikult ja pean tunnistama, et ilukõneliselt. (Nagu paljud revolutsiooniaastatel, nii ka mina lustisin kirjandust, kavatsesin koguni romaani kirjutada. Seepärast valisin ka kirjandusliku elukoha – ma elan siin, Ladina kvartalis, kus mind, vana revolutsionääri, ümbritsevad mulle lähedased kallid varjud. Minu maja poole vaatavad revolutsiooni isa Camille Desmoulins’i korteri aknad. Ka giljotiini isa sakslane Schmidt elas siin lähedal. Paari sammu kaugusel siit kirjutas Beaumarchais oma Figaro… Tema jultunud naljade üle, mis kiskusid paljaks aristokraadid, lagistasid naerda needsamad aristokraadid. Ja peagi saatsid samasugused Figarod giljotiinile kogu selle lõbutseva tõprakarja. Pidage meeles: kõige ohtlikumad ideed sünnivad maailma lustlikul tantsusammul. Nad sünnivad sageli maailma meie kalli Gruusia lesginka saatel.)

Ma lõpetasin oma märkmete kirjutamise siin, välismaal, ja kahjuks lühidalt. Käsi väriseb (Parkinson). Väriseb jõuetu käsi, mis oli nii osav tapma.

Ma ei looda, et need minu märkmed aitavad teil mõista „meie Kobat”, nagu hüüdsime seltsimees Stalinit meie, tema vanad ja ustavad sõbrad. Kas on võimalik mõista niisugust inimest? Ja oli ta üldse inimene?

Kuid aitavad mõista Koba surma. Selle kohta on kirjutatud palju igasugust jama. Koba vihkas Trotskit, kuid hindas tema mõtteid. Trotskile kuuluvad sõnad, mida Koba tähistas kolme hüüumärgiga: „Me lahkume, kuid lööme hüvastijätuks ukse nii kõvasti kinni, et maail