Väravavaht ja meri
Maria Parr
Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma. Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad? Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“ „Väravavaht ja meri“ on kaasahaarav ja sündmusterohke järg autori varasemale, rahvusvaheliselt menukale lasteromaanile „Vahvlist südamed“. Maria Parr (snd 1981) on Norra kõige populaarsem lastekirjanik. Tema esikraamat „Vahvlist südamed“ ilmus 2005. aastal, laiema tuntuse saavutas ta aga 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“ (eesti keeles mõlemad 2013). „Väravavaht ja meri“ on saanud Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ning kandideerib ka teistele kirjandusauhindadele.
Originaal:
Maria Parr
Keeperen og havet
Det Norske Samlaget
Kaane kujundanud Laila MjГёs
Toimetanud Anneli Paasoja
Raamatu väljaandmist on toetanud sihtasutus NORLA
Copyright В© 2017 Det Norske Samlaget
В© TГµlge eesti keelde. Riina Hanso ja OГњ Eesti Raamat, 2018
ISBN 978-9949-622-60-3
ISBN 978-9949-622-61-0 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas
1. OSA Suvi ja soolane vesi
HГјpe muulilt
Välisuks paugatas, nii et kogu maja värises, seejärel kostis kohutav ragin ja röögatus.
„Ossa tuulispask!”
Tatsasin unesegaselt pööningukorruse koridori. Teised pereliikmed seisid juba seal, padjasoengud peas ja ähmis näod ees. Mu suurel õel Mindal oli ainult üks silm paokil. Isa nägi välja, nagu poleks päris kindel, kas ta on mees või tekk.
„Piraki!” hüüdis Kiharake.
„Mis see veel oli?” küsis mu suur vend Magnus.
„Üks kahest,” arvas ema, „kas mõni looduskatastroof või siis on Lena Lid puhkusereisilt tagasi.”
Loodusõnnetus see ei olnud. Kui ma trepist alla astusin, nägin, et esikus seisab Lena, mu armas sõber ja naaber.
„Tere, Trille,” ohkas ta.
„Tere. Mis see veel on?”
„See on sinu kingitus.”
Ma hõõrusin silmi.
„Aitäh. Aga mis asi see on?”
„Hunnik pilpaid ja klaasipuru, näed ju isegi! Aga alguses oli see pudel, mille sees oli purjelaev.”
Lena oli sГјgavalt Гµnnetu.
„Võib-olla saab seda parandada?” arvasin ma.
Parandada? See oli olnud maailma kГµige ilusam kingitus. Seda ei saa Г¤ra parandada!
„Ma ei saa pihta, kuidas neil õnnestus see purjekas pudeli sisse toppida, Trille. Puri seisis ju püsti ja oli palju laiem kui pudelisuu.”
Ema aitas laevahuku riismed Г¤ra koristada. Ta tahtis need minema visata, aga mina korjasin kГµik klaasikillud ja pilpad sГјgavkГјlmakarpi ja panin oma tuppa. See oli ju ikkagi kingitus.
Lena istus koos meiega hommikusöögilauda. Ma pidin teda mitu korda põhjalikult vaatama. Tema juuksed olid lühemaks lõigatud ja nende külge olid kinnitatud mingid erksavärvilised patsikesed. Pruun oli ta ka. Ma ise tundsin end natuke liiga tavalisena, mul olid jalas needsamad lühikesed püksid, mis Lena ärasõidupäeval. Meie ei sõida peaaegu kunagi puhkama. Igatahes mitte välismaale. Meil on ju talu ja kogu see kupatus. Aga Lena, õnneseen, oli tervelt kaks nädalat koos oma ema ja Isakiga Kreeta saarel suvitanud.
Ta oli seal joonud päikesevarjukestega kaunistatud smuutisid, sain oma pasteedivõileiba mugides teada. Ja maganud ilma tekita,