Lars lol

Iben Akerlie

Amanda ootab rõõmsa ärevusega suvevaheaja lõppu ja kooli algust. Esiteks sellepärast, et näha Adamit, kellesse ta on salaja armunud. Teiseks sellepärast, et saada tugiõpilaseks armsale esimese klassi lapsele. Aga esimesel koolipäeval teeb Adam Amanda kogu kooli ees naerualuseks. Peale selle palub õpetaja tal olla tugiõpilaseks hoopis nende klassi uuele poisile Larsile, kellel on Downi sündroom. Kui kõik käituvad halvasti ja kõige suurema alatusega saab hakkama Amanda ise, peab ta otsustama, mis on tema jaoks olulisem: olla populaarne kooli „ägedate ja lahedate” tüdrukute silmis või jääda iseenda vastu ausaks. Autor Iben Akerlie (snd 1988) on näitleja ja eripedagoog. „Lars lol” on tema esikraamat. Akerlie kirjutab tänapäeva koolielu vahvast, aga ka tõsisest poolest – hoogsas ja humoorikas laadis. Romaan võitis 2017. aastal Norra lastekirjanduse kõige olulisema auhinna, kui kümme tuhat 10–13aastast Norra koolilast valisid selle enda lemmikuks.

Iben Akerlie

Lars lol

1

Ma armastan teda

Adam.

Adam. Adam. Adam. Ta istub lämbes klassiruumis minust kaks pingirida eespool. Väljas lokkab küps hilissuvi, soojad päikesekiired tantsisklevad pärani aknast sisse. On esimene koolipäev, istun tunnis ja unistan, kui imeliselt hea oleks tõmmata sõrmed läbi tumepruunide lokkide, mis langevad poisi kaelale. Kui silmad kinni panen, näen enda ees ka tema tumedaid silmi, mis vaatavad mulle tungivalt otsa, ehkki päriselt ei ole seda kunagi juhtunud. Tegelikkuses on neil silmadel vaevalt aimu, et ma üldse olemas olen.

Adam ja Amanda. Olen kogu suve ringi hõljunud nagu südamekujuline õhupall ja unistanud end päriselust maailma, kus Adam ja Amanda võrdub armastus.

Neis unistustes olen kindel, et kui olen kogu suve kasvanud ja kui kool algab, et küll siis lõpuks julgen temaga rääkida. Adam. Siis julgen viimaks ometi öelda „tere” või „tšau” ja võib-olla isegi küsida, kuidas tal suvi läks. Et kas tema oli ka suvilas.

Aga kus sa sellega. Kui täna kooli jõudsin, meie uue klassiruumi ja oma parima sõbranna Sari üles leidsin ja avastasin, et Adam on minust viie meetri kaugusel, kangestusin üle kogu keha. Ajasin end sirgu, võtsin valvelseisaku nagu kuninga ihukaitsja ja vahtisin silmi pilgutamata otse enda ette. Sari müksas kergelt mu selga, aga kuna mu jalad olid maa külge kinni kasvanud, koperdasin saamatult ja lendasin pikali. Mul õnnestus napilt käed ette sirutada, need põntsatasid valusasti vastu räpast põrandat.

Lebasin niimoodi tükk aega ja põrnitsesin põrandat, nina linoleumist kahe sentimeetri kaugusel, ning panin tähele, kuidas mu eneseusaldus pikkamisi kehast välja nõrgub nagu ihu pruunikas toon, kui see sügise saabudes kahvatub.

Kui end lõpuks püsti ajasin ja ringi vaatasin, oli Adam klassi kadunud, ilma et oleks tagasi vaadanud või minu kukkumist üldse märganud.

„Kas kõik on korras, Amanda?” uuris Sari.

„Jajah,” vastasin mina, „kujutasin ainult ette, et mul läheb ehk natukene paremini.”

Raske öelda, kas ka tema oli oodanud, et mul läheb paremini, või oli ta oodanud just seda, et ma kivistun ja komistan ega julge siiski. Sari tunneb mind paremini kui keegi teine ja ehkki oleme suve jooksul põhjalikult arutanud, kuidas peaksin julgema Adamiga rääkida, kui kool algab, ei üllata see mind põrmugi, kui Sari sisimas arvas või teadis, et ma siiski ei julge. Tüüpiline mina, ei julge.

Mu huulilt pääses hale ohe. Sari ei öelnud midagi, vaid võttis hoopis mul käe alt kinni ja tüüris mind klassiruumi tagumisse nurka, kus leidsime viimases reas kaks vaba pinki.

Istun ja vaatan teda imetlusega, ta on kõige targem ja lahkem inimene, keda tean. Märkan, kui pikaks on tema juuksed suvega kasvanud ja kuidas need heledate triipudena tema seljal looklevad nagu Amazonase delta Atlandi ookeani poole. Vahedat pilku mahendab soe naeratus ja tema nöbinina on päikeses punaseks põlenud. Silmade kohal kaardub tihe tume kulmupaar, mis on minu pärast murest kortsu tõmbunud.

Pingutan kГµvasti, et mit